XXIII.
Kristi ja ema harutasid ikka veel vabamõtlemist, kui vana Lohk ise koju tuli. Teda sai üldse harva näha, ehk olgu siis et hommikul ja hommikupoole ööl, kus revolutsioon puhkas ühes temaga. Siis olid ka need silmapilgud, kus Lohkude toast kostis kas tallanaha kloppimine või tikkude sissetagumine. Aga sedagi oli üldse vähepoole, nii et ülespidamise muretsemine lasus peaaegu tervena emand Lohu õlgadel. Ometi oli ka Lohu enda käes raha liikumas näha, nii et naine mõnikord tahes või tahtmata pidi imestuma, kuidas mees nii vähese tööga niigi palju teenib. Siis aga seletas mees alati naisele:
„Mis sa siis õige arvad, et mina hakkan jumalamuidu pooled päevad ja ööd ringi jooksma, kui ma selle eest mitte midagi ei saaks? Oodaku! Ainult alguses olin ma nii rumal. Ja minu käsi maksab ka midagi. Kui teistele kannatajatele abi antakse, siis antagu ka minule. Pitsitan välja, muud midagi. Kui igapäev korjatakse raha, siis tahan ka mina saada, sest revolutsioon toitku oma pojad, nagu vabrik oma töölised. Tööle ma enam ei kõlba, aga mässata võin, nii et…“
Ainult niipalju lisas Lohk naisele juurde, et pidagu ta oma suu, sest muidu läheb kisa lahti, hakkavad kõik tahtma, aga ükski ei jõua niipalju raha korjata, et sellest võiksid kõik saada. Saajad on ikka üksikud ja kui nende arv kasvab, siis sedavõrt väheneb saadav summa, sest mida rohkem koeri koos, seda vedelam lake. Nõnda on ilmas kõigega, ka revolutsiooniga ja tema
