naisterahvas oma meesterahvale, et: ptüi! seda vabadust ja kogu mässu, naisterahvastel pole sellest niikuinii miskit kasu. Mõnel lõkatsil ehk, mõnel sulesabal, kel pole lapsi ega kedagi. Aga see oli ennegi vaba, sest niisuke naisterahvas pole üldse õige naisterahvas, vaid…“
„Vaata, ema, see on ka nüüd vabamõtlemine, mis sina mõtled ja räägid,“ ütles Kristi äkki vahele.
„Mis?“ küsis ema, nagu oleks ta puuga pähe saanud.
„Nojah,“ seletas Kristi. „Sa ütled, et naisterahvas polegi naisterahvas, aga ega niisukest asja ei ole ju. Naisterahvas on ikka naisterahvas, eks, ema? Nii et sina mõtled seda selleks, et kui tuleks niisuke revolutsioon, et naisterahvas pole tõesti enam naisterahvas, siis see ei tuleks sul ootamata ja sina ei ehmataks. Teised ehmataks, aga sina mitte, sest sina oled seda asja juba enne mõelnd. Niisamuti võiks mõelda, et mees ei olegi mees, ja kui siis äkki näed, et mees on ometi mees, siis ehmatad, eks? Kas sa oled, ema, millalgi mõelnd, et mees polegi mees?“
„Ei,“ vastas ema, „sest mees on ikka mees, aga naesterahvas pole alati õige naesterahvas. Sinule pole aga sellest mingit mõtet rääkida, sest sina lähed päevpäevalt aina tobumaks, armas laps. Millal sinul küll aru hakkab tulema.“
„On juba tulnd, ema,“ ütles Kristi rõõmsalt. „Tunnen, et on pisut tulnd,“
„Annaks jumal!“ ohkas ema. „Oleks juba aeg!“
