kida sotsialismist ja positivismist ning kõngeva kodanluse dekadentsusest kirjanduses. Seda lubada oli imekerge, sest küsimused paistsid alles lihtsaina ja selgeina. Ehk kui nad mõnikord ei paistnudki niisugustena, siis pidi ometi tegema näo, nagu nad paistaksid, sest muidu võisid tõmmata endale kahtluse samas haigluses ja dekadentsuses, millest ise kõnelesid hukkamõistvalt. Inimene või inimesed, kes ründavad teisi, peavad olema veendunud, et nende pool on tuline õigus ja nende käes võltsimatu tõde, ainult siis nad suudavad leida enestes nõutava jõu ja hoolimatuse rünnatavate vääramiseks. Sedasama tulist õigust ja võltsimatut tõde jutlustas ka Indrek, kui ta kõneles Andrejevist, Maeterlinckist või Przybyszewskist, kes langesid selle õiguse ja tõe ees pihuks ja põrmuks kokku. Sama saatus tabas ka mõnda Tolstoid, Schillerit või Goethet, kes ühes Shakespeare’iga ei olnud õieti paari kollaseid venesaapaidki väärt. Sõnnikuhark oli tänapäev vajalikum kui selline kirjandus, mis määratud närbunud kodanluse lodevatele erkudele.
Nõnda kõnelda oli lihtis ja kerge, sest kõneleja ise polnud harilikult ridagi kirjutanud, ei kodanlaste ega ka proletaarlaste närvidele, veel enam: ta polnud ise mõelnud neidki mõtteid, mis ta avaldas kõnes, vaid oli nad kusagilt raamatust välja lugenud või paarist, kolmest kokku kombineerinud. Aga sest polnud midagi, tuluke inimeste hinges lõi aina heledamalt lõõmama ja keegi ei osanud õieti öelda, millega see viimaks lõpeb. Sellest ei mõeldudki, sest kõik teadsid, et mässuleekide kustutamiseks on valitsus mobiliseerinud kõik oma jõud. Oli ainukeseks mureks, kuidas puhuda need leegid nii suureks, et keegi neid enam kustutada ei suudaks. See oli kõik.
Kristi, kes oli pidanud need päevad kodu lamama, põles tulises uudishimus, et kuidas küll linn näeb nüüd välja, sest tema arvates pidi tal nüüd tingimata olema mingisugune eriline ilme, nõnda olid Indreku poolt toodud sõnumid temasse mõjunud. Üksinda asemel aeldes viirastus talle, nagu oleks juba unistatud
