XXII.
Need olid asjad, mis tulid Indrekul meelde kodunt saadud kirju lugedes. Ja ometi ei võinud ta sinna midagi parata, et ta praegusel silmapilgul ei mõelnudki ei isa, ristiisa ega kellegi teise lohutusele. Tema oli sattunud nagu mingisugusesse veekeerdu või keerdtormi, mis kiskus kaasa, ilma et oleks küsinud, kas tahad või mitte.
Vabadused ja õigused olid küll kuulutatud, aga rahutuste hulk aina kasvas, levis aina laiemasse piirkonda. Alguses streikisid, demonstreerisid ja nõudsid töölised, nüüd oli järg jõudnud juba ümmardajate ja koolipoiste kätte. Kõik nõudsid suuremaid vabadusi ja inimlikumat käitumist, ja need, kellelt seda nõuti, vangutasid pead ja kehitasid õlgu ning ei teadnud, kust seda võtta, mida neilt nõutakse. Nemad ise polnud nõutavaid vabadusi kunagi näinud ja paljud polnud oma elupäevil ka kunagi kuulnud, et sellised vabadused on üldse olemas, aga nüüd pidid nad korraga teistele jagama, mida polnud kusagilt võtta. Nõnda seisid noored ja vanad arusaamatuses vastastikku, ühed süüdistasid teisi tagurluses, mustasajalisuses, teised esimesi logardluses ja raiskumises. Paremal korral räägiti mingisugusest üldisest taudist, kujutletud vabaduse taudist, mis sööb rahvast, eriti aga noorsugu, nagu vähk ja mis toovat kõigile peatse lõpu.
Indrek käis paaril korral kusagil keskkooliõpilaste salajases ringis kõnelemas. Kõneained olid suured ja sügavad, vähemalt pealkirjade poolest. Tõotati rää-
