sa võidad, vend-seltsimees. Miski ega keegi ei suuda meid takistada, ainult kui hoiame kokku. Ühenduses on jõud, üksmeeles tugevus…“
Kõnede lõpul oldi vähemate ringide kaupa koos, kuhu ei pääsenud keegi peale oma lähedaste inimeste. Indrek ja Otstaavel läksid eemale ja istusid maha, viimane viskas enda varsti ristseliti, nii pikk kui ta oli, ja vahtis taeva. „Mulle meeldivad niisukesed kõned,“ ütles ta. „Ma käin neid alati kuulamas. Öeldakse sulle lageda taeva all, et oled nuhk ja verekoer ning tead, judinad jooksevad üle keha. Ega ei karda, seda mitte, sest mis peaks siin kartma, kui üks kõneleb ja teised kuulavad, aga lihtsalt on mõnus, pisut õudnegi teada, et oled veidi verejanuline. Nii kui kuulen sihukesi kangeid sõnu ja näen kõneleja meeleheitlikku kätega vehklemist, kohe tundub, nagu hakkaksid mul hambad suus kasvama. Tõsi jutt! See pole nali. See on just kui elus viirastus. Olen mitu korda iseeneses arutanud, kust see küll tuleb, aga pole muud leidnud, kui et kõneleja peab midagi sarnast nägema ja tundma ning temast hakkab see minusse. Sest mitte iga kõnelejat kuulates ei hakka mu hambad suus kasvama. Ei, seda mitte! Aga, näiteks, see viimane, see oli hea. Seda olen varemaltki kuulnud, tunnen ta häälest. Tema paneb kohe mu hambad pakatama. Tunnen seda otse lõuapärades. Ja see tundmus toob silme ette kohe kaks pilti. Üks: Olen alles väike. Varane hommik. Tapetakse siga, prill ninal, saab teine ainult pisut iniseda. Mina hoian verepütti, pulk paremas, et verd segada, sest seda peab tingimata, ütleb ema. Seljas isa pihtkasukas, käised kõrgele üles kääritud, vill väljapoole. Teine: Olen pisut suurem, isaga suvel linnas, seal loomaaed, karud, tiigrid, tiigril väike poeg, see teisel pool ust, ema õgib verist liha, ragistab valgete hammastega jämedaid konte; poeg tahab ema juurde, karjub, lõuad laiali-laiali, aga ema ainult õgib ja õgib ning limpsib keelega verd. Nõnda! Ja ma mõtlen, et kui on olemas kõneleja, kes elustab minus niisukesed tundmused ja mälestused, miks ei või siis olla kõnelejaid, kes suudaksid veel rohkem. Võiks olla sihuke, et niipea kui teeb suu lahti,
