najad, kodanlased-higikaanid ei taha seda tunnustada. Sellepärast ärganud tööline võtab ise endale oma õiguse, võtab endale õige õiguse ja jagab seda ka teistele — vanadele ja noortele, kel rakkus käed, vimmas seljad…
„Noh, seda maksab juba kuulata,“ ütles Otstaavel äkki Indrekule, sest ta oli tähelepanematult tagasi tulnud, ja küsis siis tasakesi: „Mis need mehed tahtsid?“
Indrek oli otsustanud neist mitte rääkida, aga nüüd polnud parata ja ta ütles kõik.
„Ma arvasin kohe,“ ütles Otstaavel. „Lollakad! Mina ja nuhk! Mina, kes istun jaoskonnas kogu ilma silma all! Mis nuhk niisuke on. Nuhid on nende eneste keskel, otse kõnelejate nina all, nende oma kaitsemüüri sees, seal on nad.“
„Arvad?“ küsis Indrek üllatatult.
„Aga kuis siis muidu,“ vastas Otstaavel, „nuhk on ikka oma inimene, kes pääseb igale poole, kes teab ja tunneb kõik.“
„Nii et meie jääme?“ küsis Indrek.
„Muidugi,“ vastas Otstaavel.
„Sedasama arvan ka mina,“ ütles Indrek. „Oleme tulnud, siis jääme.“
Ja nõnda läksid nad lähemale, et paremini kuulda.
Kolmas kõneleja rääkis juba praegusest silmapilgust ja selle ülesannetest, teadliku töölise pühast kohusest, eneseohverdusest parema tuleviku lootuses. Ta rääkis otseteed tänasest päevast siin mändide all, kus ausate inimeste seas kuulavad kõnesid tulevasest õiglasest põlvest ka sandarmite verekoerad, kelle ninad haistavad töölise punast elumahla, mis peab voolama vabadusealtarile. Sest ärgu mõeldagu, et politsei revolver oleks laadimata, et kasaka käerandmel ei ripuks nuut või et sandarmitel puuduksid rauad. Need kõik on ka praegusel silmapilgul tööliste, meie seltsimeeste ja vendade ründamiseks valmis. Need on valmis praeguse koosolekugi ründamiseks, ainult käed on lühikesed, jõud ei ulatu, sest jõud on töölise pool, jõud on töölise rakkus kätes. „Sellepärast, vennad-seltsimehed, meie ei karda, meie viime varsti oma punase lipu kivitänavaile, nagu ta lehvib meile praegu männiladvas. Selle tähega
