Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/201

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

värv, mida ei kannata ükski härg ega võmm, ainult kes saab kindrali ausse, see võib teda kanda mantlivoodris. Täna, vabaduse kurval leinapäeval, veretasid pärjad, mis tulnud ligidalt ja kaugelt, maalt ja linnast, teistest linnadest, veretasid pärgade lindid, veretasid korrapidajail märgid rinnas, veretasid krepiga kaetud leinasidemed inimestel ümber käiste. Kui heita äkiline pilk kogu lõpmatule rahvamurrule, siis viirastus, nagu oleks kogu maailm kastetud punasesse. Tõmbuvad pisut nagu punakaks ähmased kaugusedki virvendava pilgu ees, kui sinna valgub pisar.

Et poleks kellelgi midagi ütlemist vereva punase pärast, siis ei liigu rahvameres ainustki kokardi, ainustki pagunit ega relva, sest rahvas tahab oma esimesel suurel vabaduspäeval ise pidada korda. On jäänud ilmumata ka kõik need, kes on ikka toetunud kokardile, pagunile ja relvale. Õieti on neist kahju, sest nüüd ei saa nad kunagi teada, kuidas maitseb vabadus, kui tema ohvritena liigub kalmule nii pikk rida puusärke ning kui nende ümber on nii arutu palju nutetud silmi, kurdunud südameid, närbunud hingi. Nad ei saa ka seda näha, kui hirmus palju võib olla meie linnas inimesi, liiatigi kui lisa tuleb ümberkaudselt maalt, kes kõik tõtanud imetlema verevat vabadusvärvi. Nad näeksid seda ehk oma kivimajade katustelt, kuid need on nii järsud, et sealt libiseks iga jalg, mis püüaks leida tugipunkti. Võiks ainult istuda kaksiti katuseharjale, kuid see pole viisakas nii paljude elavate ja surnute silma all. Õnnetud inimesed! Nad jäävad kõige inimeslikumast ilma! Ajalugu läheb nende silme eest mööda, aga nemad ei näe seda. Nad kannavad viha, kui aitaks ainult armastus, mis tekitab vastuarmastuse. Nad hauduvad kättemaksu, kui pääsemine on ainult leppimises.

„Kahju,“ ütles Viljasoo nina kirtsutades Indrekule, „et ma õigel ajal heale mõttele ei tulnud. Oleks pidanud lehes kuulutama, kas ei leidu vähemalt ühtegi sakslast, kes aitaks meil leinata ja kelle kaudu saaksid ka teised tema suguvennad meie leinast osa. Kui poleks leidunud rikast, siis oleks ju võinud leppida mõne

201