nult leinata või näha, kuidas küll leinatakse, kui kantakse kalmule korraga nii palju vabaduse vereohvreid. Nad tahtsid nagu leinasuurusest teha õigeid järeldusi vabaduse väärtuse kohta, millest nad niipalju kuulnud ja millest nad ise laulnud juba aastakümned, kuid millest nad ometi ei saanud õiget taipu. Täna nad ehk saavad, täna tingimata, sest täna on nii hirmus pikk rida puusärke, nii õudselt pikk rida, nagu nad pole kunagi varem näinud ega saa ka tulevikus enam näha. Ainult keegi vigane, kes jaapani sõjast osa võtnud, seletas kaunis suure häälega oma lähedastele:
„Oh, see pole veel miski, vaat’ kus meil Mandžuurias! Kui te oleks seda näind! Meil polndki seal muud kui ainult surnud. Ja kõik ilma puusärkideta! Isegi riideid polnud ümber, sest kes elas, see tegi surnu lagedaks — kas või viimase lõngani, kui aga sai mahti. Jah, seal maksis vaadata, aga see siin!…“
„Aga Mandžuurias polnud ju pärgi ja linta, mis seal siis vaadata,“ vaidles keegi vanem naisterahvas vastu. „Inimesest endast pole ju elusaltki jumal teab mis vahtida, veel vähem siis surnult.“
„Oleks see minu teha,“ rääkis vigane sõdur endisest vaiksemalt, „siis oleksin pärgade ja lintide rahaga ostnud sõjariistu ja neile, kuraditele, näidanud, kuidas jaapanlane sõdib. Ma poleks puusärkagi ostnud, kõik raha ainult sõjariistadeks.“
„Aga kuidas sa siis oleks neid taht matta, kui puusärka poleks olnd?“ küsis naisterahvas imestuva õudusega.
„Kuidas? Sa võid veel küsida! Samuti nagu Mandžuuriaski,“ vastas sõdur.
Aga ei vanaldane naine ega teised ümberseisjad polnud sellega nõus, et surnud oleks meil maetud samuti nagu Mandžuuriaski. Kõik tahtsid, et oleksid puusärgid, pärjad ja lindid. Eriti ilusad olid need täna, sest igal pool säras nii palju punast, veripunast, nii et ajas peaaegu hirmuvärinad kehale, sest ta tuletas meelde verd, mis oli voolanud mõni päev tagasi siinsamas ja immutanud maamulla. Aga ta tuletas ka seda meelde, et see on vabadusvärv, tänini kõvasti keelatud
