võitis meelerahu tagasi, oli Kuru, sest tema ütles Kröösusele, kel ikka veel revolver käes:
„Pange see pidemesse ja pistke tasku, muidu võib ta lahti minna, kui ta on laetud.“
Nüüd sai ka Joosua oma kõnevõime tagasi ja arvas:
„See on õige viis kõnelda niisuguste meestega.“
Natukese aja pärast, kui Kröösus oli revolvri tasku peitnud, hüüdis Kuru:
„Sillamäe! Revolver on juba taskus, võid tagasi tulla. Tule, tule, tule, tänaseks on sulle elu kingitud, et sa meelt parandaksid.“
Sillamäe avaski ettevaatlikult ukse ja pistis pea sisse.
„Tõpranäod,“ ütles ta, „kui sõnadest tuleb puudu, siis tükite käsitsi kallale, aga kui tükitakse käsitsi kallale, siis teete ainult sõnu.“
„Kuulge, kas te usute, et teil läheb täna räbalasti,“ ütles Kröösus toonil, nagu tahaks ta uuesti revolvri välja tõmmata.
„Hea küll, hea küll,“ ütles Sillamäe sisse astudes ja rahustamiseks kätt tõstes, „ma juba vaikin, ei lausu ainustki sõna. Käige põrgu oma laskmise ja laskjatega, tapmise ja tapetutega. Pole minu asi, ei puutu minusse. Basta!“
Aga ometi algas jutt samast asjast uuesti, nii et sõeluti linnavalitsust, politseid, rahvahulka, sõjaväge, kuberneri, kindralit ja igasugust tühja-tähja, mida kuulnud või öelnud see ja teine, mida arvatud siin või seal. Küsimus polnudki lõpuks selles, kes oli mõttele tulnud, et võiks hulgakesi linna minna, vaid kes oli lasknud, kes oli lubanud sel sündida? Kes oli tekitanud petliku arvamise, nagu oleks see lubatud, kuigi kõigil oli teada, et see oli keelatud? Politsei? Kuberner? Kindral? Aga temasse see ei puutunud, temasse puutus ainult mahalaskmine. Nii et oligi nagu teostunud see, millest Indrekule omal ajal rääkis Otstaavel, kui ta teda hoiatas koosolekule minemast. Üks võim lubas ja teine keelas, üks laskis rahva turule ja teine põmmutas ta maha, nagu oleks paras aeg jänesejahiks. Ja
