risite? Kus need olid, kuhu need said? Hea küll, teie ise ei tahtnud laskma hakata, aga kui teised avasid tule, miks ei kõmmutanud te kas või ühtainustki laskjat või nende käskijat maha? Miks te ei näidanud, et te oskate peale rääkimise veel midagi muud? Miks ei viinud te rahvahulka kas või paljakäsi sõdurite kallale, sest nõnda oleks olnud ohvreid mitu korda vähem kui nüüd? Ma küsin, miks? Te topite mulle ainult oma massi nina alla. Aga kui läksite sõjariistu konfiskeerima, siis ei läinud ju mass, vaid mass läks ainult juhtide eestvõttel. Kus olid juhid siis, kui lasti? Kus nad olid, küsin ma? Ja kui mulle selle peale ei vastata, siis ütlen ma: karjased olid jätnud oma lambad huntide hooleks, juhid olid andnud oma massi ära. Sellep…“
Poole sõna pealt Sillamäe katkestas oma hoogsa süüdistuskõne ja lipsas jumalavälguna selja taga asuvast uksest teise tuppa, sest ta oli märganud, et Kröösus võtab tasahilju revolvrit taskust. Alles nüüd, kus Sillamäe äkki kadunud, panid ka teised üksteise järele Kröösuse toimetamist tähele.
„Üks niisugune kodanline koer rohkem või vähem, see ei loe üldse ilmas,“ rääkis Kröösus pikkamisi läbi hammaste, kuna tema õhukesed huuled tundusid kangeina ja valkjad silmad läikisid kalgilt. Ta astus ukse juurde, mille taha Sillamäe kadunud, ja katsus seda avada, kuid ei saanud, sest teda hoiti teiselt poolt kõvasti kinni. Sellepärast ütles ta läbi ukse: „Üsna asjata ust kinni hoida, Sillamäe. Kui mina ja mu seltsimehed on tapjad, siis tapan ma teid niikuinii, ükskõik kas täna või homme. Meie loodame vene tsarismiga hakkama saada, siis ammugi saame ka teiega ja teiesuguste bursuidega.“
Kõiki juuresolijaid oli tabanud omataoline kangestus, nii et ükski ei liigutanud oimugi. Ainult Attila näos peegeldus ekstaas ja tema helesinised silmad virvendasid suurest meeleliigutusest, mis hakkas ka Indrekusse, kes leidis Kröösuse talitusviisi olevat väga julge ja mehise, kuigi pisut nagu liialdatud. Esimene, kes