viibimata tegevusse. Sest, kui rahvas oleks sõjaväele veel suurema hirmu peale ajanud, siis oleks ta kas või kuulipildujad ja isegi kahurid tarvitusele võtnud. Iseasi, kui hirm oleks olnud nii suur, et sõdurid oleksid lihtsalt plehku pistnud, või kui ta oleks olnud nii väike, et nad oleksid julgenud kuulideta padrunitega paugutada. Jah, see oleks olnud iseasi! Siis oleks rahvas lihtsalt laiali läinud, muud ei midagi. Aga seda ei olnud ja sellepärast tuli kõik, nagu ta tulema pidi — süütult ja süsteemitruult, kuid nii totralt ja jälgilt, et pidid olema kõva kristlane, kui suutsid seda uskuda ilma lihasilmaga nägemata.
Leidus neid, kes ütlesid, et, noh, hea küll, kui süüdi pole tapjad, vaid niiöelda tapetud ise, siis tuleb küsida, kes on selles süüdi, et tapetud on süüdi? Teiste sõnadega: kuidas sai või tuli rahvahulk turule sõjaväge ja tema ülemust nõnda hirmutama, et püssid hakkasid paratamatult paukuma ja veri voolama? Või tuli rahvas ise? Võttis lihtsalt kätte ja tuli, nagu tulevad rohutirtsuparved või sipelgakarjad, ole ainult hea ja võta nad vastu. Tuli, nagu tuleb maavärisemine, torm, uputus või mõni muu looduslik nähtus. Tagant järele võid küll kõike ilusasti seletada, aga kui asi kordub uuesti, siis ollakse sama tark või rumal nagu eelmine kordki: leinatakse hukkunuid ja juureldakse jällegi põhjuste kallal, otsides süüdlast, sest elus inimene ei saa muidu. Kui on tegu, siis ka tegija, ainult maailm tekkis ise, sest tema on suurem, kui et keegi oleks võinud teda teha, tema on nii suur, et täidab kogu ruumi ja tegijal pole kohta, kus olla. Sellepärast siis lõigi maailm enda ise, aga väikestel asjadel on ikka tegija, neis on ikka keegi süüdi, neil on ikka oma kindel põhjus.
Laskmist uuris ametlik komisjon ja see tegi kindla ja selge otsuse: laskjaid tuleb tänada. Rahvahulga turuplatsile sattumist või tulemist juureldi eraviisil ja sellepärast ei jõutud mingile kindlale otsusele ega võidud loomulikult ka kedagi tänada või hukka mõista ja karistada. Üldse aeti seda asja hooletult, pealiskaudselt, peaaegu ükskõikselt, nagu ei puutuks see kellessegi. Ainult „Rahva Sõbra“ toimetuses satuti tema
