arvate? Vististi mitte. Tähendab, rahvas ise oli laskmise põhjuseks. See ei tähenda midagi, et tal polnud sõjariistu, või kuigi oli, et ta neid ei võtnud tarvitusele. Sest tähtis polnud siin tõsiasjad, vaid oletus, veendumus, usk. Kui sõjavägi võis oletada või uskuda, et rahval võivad olla relvad ja tema võiks nad tarvitusele võtta, siis oli sellest küll, et laskma hakata. Usu kindlus aga oleneb enamasti kartuse suurusest, kartuse suurus rumaluse suurusest, rumaluse suurus nii mõnigi kord harimatuse suurusest, see viimane aga jällegi — süsteemist, mis seaduses ette nähtud, nii et ainult selle võiks vastutusele võtta, s. t. tema asemele uue süsteemi panna.
Seega siis süüdlast inimest ei olnud, süüdi oli süsteem. Või kuigi oli kusagil kaugel, kaugel keegi inimene laskmises süüdi, siis see seisis väljaspool seadust, s. t. temale polnud karistust muidu ette nähtud, kui tee revolutsioon, tee hästi põhjalik revolutsioon, nagu tehti kusagil Prantsuse- või Inglismaal. Tegelikud laskjad, seega tapjad, samuti ka käskija, käskija käskija, käskija käskija käskija jne. olid täitnud ainult käsku ja neid tuli seega truu ja vastutusrikka teenistuse eest tänada. Tänu oli tegelikkude mõrtsukate ainuke töötasu. Ometi leidus inimesi, kes selles kahtlesid. Üks selliseid oli Viljasoo, sest tema tähendas selle küsimuse arutamisel harilikult:
„Küllap said peale tänu ka hea käraka karjajaaku ja horgi otsas suurema lihaportsjoni.“
Nõnda ütles tema oma vanapoislikus jõhkruses ja kirtsutas nina, nagu tunneks ta ise oma sõnade vastikut kibedust. Aga kui keegi püüdis talle vastu vaielda, öeldes, et tema arvamus võiks ehk paika pidada lihtsõduri, mitte aga ülemuse suhtes, äigas ta endiselt nina kirtsutades ja isegi irvitades:
„Ülemus sai hiilgava võidu, mis jaapani sõjas jäi tulemata.“
Nõnda siis oli kindel, et tapmises ei võinud süüdistada kedagi, ehk olgu siis, et tapetuid endid: miks olid nad sõjaväele nii suure hirmu peale ajanud, et see oletas või uskus silmapilkset rünnakut ja astus sellepärast
