Nõnda siis Indrek astus üle läve tuppa tagasi ja lähenes kadunule ning küünaldele. Ta laskis pea rinnale ja pani käed risti ning hakkas juba lugema, aga siis mõtles ta, et ta teeks leinajale veel suuremat rõõmu, kui ta loeks palve põlvili. Ja nõnda langeski ta põlvili ja hakkas palvet uuesti otsast peale. Aga see tõi proua Kuusikule nii suure nutuhoo, et ta karjus peaaegu suure häälega kogu see aeg, kus Indrek luges vaikselt oma palvet. Ta nuttis nii tõsisest südamest ja võltsimatult, et Indrekki vaevalt, vaevalt suutis hoiduda kaasanutmisest, sest talle viirastusid äkki Vargamäe eluhooned ja need leinad, mis seal leinatud, ja need nutud, mis seal nutetud lapsepõlvest saadik. Ja kui ta pärast kõndis õhtupimeduses üksinda kodu poole, tundus talle, nagu oleks ta kadunu hingeõnnistuse eest hoolitsedes isegi pisut õndsaks saanud.
