„Ah nii,“ lausus Indrek, nagu oleks tal nüüd kõik selge, kuid proua jätkas:
„Mina ei tahtnud sellepärast, et kadunul olid nii suured kõrvad ja kangesti peast eemal — ma nimetasin teda oma tütarde vastu sageli naljatades lontkõrvaks — ning ma kartsin, et lastel tulevad ehk samasugused, neist saavad ka lontkõrvad. Mõtlesin, et mis ma teen tütrega, kui ta saab korraga kadunu kõrvad. Pärast muidugi kahetsesin ja mõtlesin, et eks tüdruk oleks võinud kõrvad peita juustesse, sest milleks need talle jumalast on antud, kui nendega ei või lontkõrvugi varjata. Aga siis polnud sellest enam kasu, sest tema ei hakanud enam kunagi uuesti rääkima, mitte kunagi, nagu poleks seda asja eluilmas meie vahel olnudki. Ja nüüd on ta surnud.“
Proua pühkis silmi. Ka Indrekul oli millegi pärast kahju. Aga kassid karjusid hooti aias, nagu poleks midagi sündinud, ja sügisene tuul kargas üle plangu majade vahelt ning üle kiviste katustegi aeda, kus ta pimeduses põrkas vastu raagus puid, nii et pidi vinguma. Kui Indrek valmistus lahkuma, seisis proua Kuusik tema juures, nagu tahaks ta veel midagi öelda, aga ometi ei lausunud ta sõnagi. Alles siis, kui Indrek oli juba üle leinatoa läve, ütles proua:
„Ja te lahkute tõepoolest nõnda? Te lähete ja ei loe ainustki issameiet? Aga mina palvetan ühtepuhku tema juures, mõtlen, et ehk aitab ometi pisut teisegi palve tema hingele, tema ise ju ei hoolinud palvest ega kellestki.“
Indrek peatus natukeseks, nagu mõtleks ta millegi üle järele, ja tal tuli äkki meelde, mis kadunu temale öelnud viimsel kõnelusel, nimelt: „Kui mõtlete teiste peale, siis olete õigel teel.“ Nii olid tema sõnad. Aga veel oli ta nimetanud kasakat peaaegu inimlikuks, sest et ta polnud tagunud omale risti ette, vaid andnud Indrekule nuudiga kaelale, s. t. teinud midagi teisele, mitte iseendale. Kui nüüd Indrek läheb ja loeb temale ühe issameie, siis ei või see ometi hullem olla kui kasaka nuut Indreku kaelale. Proua Kuusikule aga valmistaks see tingimata suurt rõõmu.
