lema tema hingeõnnistuse peale. Ja isegi siis, kui koerast saaks ühel ilusal päeval tõesti kahejalgne, jah, isegi siis ei võiks inimene tema hingeõnnistuseks midagi teha, nagu juba näitasin teile esteks. Ning kõige selle tähendus? Inimene, kes nõuab oma hingele õnnistust, jääb vaeseks ja mida enam ta nõuab, seda vaesemaks ta jääb. Õnnis inimene seisab ilmas üksinda, temal pole niiöelda kogu ilmaga mitte kui midagi tegemist. Ja kes on täiesti õnnis, see on juba surnud, nii et pooleldi õnnis on pooleldi surnud, natuke õnnis natuke surnud, eks? Sellepärast siis töölised, kui nad murdsid politseimeistri jala — mäletate, suvel, kui saite kasakalt kaelale? — või kui nad isegi ehk purustasid mõned aknad ja uksed, talitasid ometi elulisemalt, ütleksin isegi inimlikumalt, kui need, kes samal ajal muretsesid oma hingeõnnistuse eest. Isegi see kasakas, kes andis teile kaelale, oli lüües inimlikum kui ta seda oleks olnud kusagil altari ees põlvitades ja risti ette lüües, sest lüües tegi ta midagi, mis puutus ka teisi, risti ettelöömine oleks puutunud ainult teda ennast, kui ta üldse oleks kedagi puutunud. Mis sellest järgneb…?“
Aga nüüd ei suutnud Indrek enam kannatada, sest tal tuli äkki Kristi meelde, kuidas see ehk kusagil tänavanurgal teda ootab, pikad, saamatud käed ripakil ja nutuvõru ümber suure punase suu, mis muutub sellest nagu veel punasemaks.
„Uskuge, härra Bõstrõi, aga enam pole mul võimalik kuulata,“ ütles Indrek ja kiskus oma hõlma vanamehe käest. „Mul on kohused teiste vastu.“
„Kõnelete?“ küsis Bõstrõi.
„Ei, vaid lendlehed, see tähendab…“
„See on hoopis iseasi, kui mõtlete teiste peale!“ hüüdis Bõstrõi. „Siis olete õigel teel, üsna õigel teel. Aga ühte ütlen ma: mitte liig palju lendlehti, mitte liig palju kõnesid, sest ka see on ainult hingeõnnistus, seesama, mis palvemajas ja kirikuski, sest seal on aina kõned, aina lendlehed — jutlused ja laulud. Sest pidage meeles, noormees…“
