juba kindel surm, nii et praegugi olen samas riietuses, millega käisin raatuse ees kella vaatamas. Ainult silmadele panin hiljem paar korda peoga külma vett, see on kõik. Mõtlesin õige kord põhjalikult oma elu üle järele ja kas teate, mis otsusele ma tulin? Arvake.“
Aga Indrek ei teadnud midagi arvata, sellepärast jätkas Bõstrõi ise:
„Hea küll, teie ei tea, teie ei võigi teada, sest teie olete selleks alles liig noor. Mina teie eas ka ei teadnud. Mitte midagi ei teadnud ma. Noorelt ei või inimene endale ettegi kujutada, mis on õieti elu. Teie muidugi ei usu seda, sest ükski noor ei usu vanainimese juttu. Siiski, see kõik viiks meid liig pikale, selleks oleks kogu tänane sügisene päev vaja, isegi see ei aita, et seda teile või mõnele teisele noorele arusaadavaks teha. Kas tahaksite, ütleme, homme õhtul minu poole sisse astuda — nii kella viie, kuue paiku? Tahate? Väga hea! Siis räägime põhjalikumalt. Nüüd aga ütlen teile ainult niipalju: tehke, mis teete, aga tehke seda millegi või kellegi teise pärast. Samuti: mõelge, mis mõtlete, aga mõelge millestki või kellestki teisest, mitte iseendast. Saate aru? Muidugi, ka see on puhas egoism, nagu hingeõnnistusegi taganõudmine — sest hingeõnnistus on puhtaim egoism — pidage, pidage, pidage, ainult üksainus silmapilk! Tähendab, teisele millegile või kellegile midagi teha või temast mõeldagi, ka see on egoism, sest inimene tunneb ise sellest head meelt, öeldes: mõtle ometi, misuke tubli ja hea inimene mina olen, ma ei mõtle iseendast, vaid teisest, ning mõtlen temast pealegi veel head. See heameel on puhast verd egoism! Teisest halvasti mõelda või temale halba teha, kas või puule ja kivile, see on iseenesestki mõista egoism. Nii siis — ka head mõelda või teha on ikkagi egoism, aga see on seda sorti egoism, millest ka teine saab head, pisut või palju, aga saab. Aga te mõelge kord õieti järele, mis tähendab selle kõrval hingeõnnistuse taganõudmine. Hea küll, ma elan nõnda, et saan õndsaks igavesest ajast igavesti. Noh, ja teised, kes õndsaks ei saa, mis on neil sellest, tähendab — minu õndsusest? Eks ei ole see samuti, nagu elaks sa nõnda,
