„Kas ehk praegu ei longi kõigi teadmised sündmustele järele,“ arvas Indrek.
„Ära seda ütle,“ vastas Otstaavel. „Näiteks meie vana, temal on nina, tema haistab ette. Sest mõelge ometi, predstavte sebe, ütleb tema, mis sünniks, kui, ütleme, skaažem, kuberner lubab teatud koosoleku, sobraanie, aga kindral ei luba — saadab soldatid teda laiali ajama. Mis sünnib siis? küsib meie vana. Kas oskab seda keegi omale ette kujutada? Esiteks: kas rahvas läheb laiali, kui mõni leitnant või kapten seda nõuab? Ei, vastab meie vana, sest rahval on ju kuberneri enda luba. Noh, aga see leitnant või kapten, kas hoolib tema sellest loast, peaasi — kas ta võib hoolida? Jällegi ei, vastab meie vana ja tema teab, mis ta vastab, sest tema on endine ohvitser — jumala eest, ainult naised ja viin ning võlad, need toonud ta politseisse. Nii et kumbki ei hooli — ei rahvas ega leitnant või kapten, sest — ütleb meie vana — mis loeb leitnandi või kapteni ees mõni kuberner, kui on täita kindrali käsk! Kuberner on null, tema luba on õhk, vosduh. Noh, ja mis sellest järgneb — što is etavo sleedujet? küsib meie vana, vahib jõllis silmil, lööb siis käega ja pöördub kõrvale. Alles natukese aja pärast lisab ta juurde: pole meie asi — ne naaše djeelo, naaša haata s kraaju. Ühe sõnaga — las üürgab, nagu eile õhtul saksa teater, kellegil pole asja. Olid sa väljas? Nägid sa lähedalt?“ küsis Otstaavel lõpuks.
„Nägin,“ vastas Indrek sõnakehvalt.
„Ilus, eks? Lihtsalt tore!“ hüüdis Otstaavel. „Üldse, tead, revolutsioon on pagana tore asi — sest see on revolutsioon, ütleb meie vana — jumala eest, tore asi, kui sul omal pole poodi ega monopoli, mille aknad või uksed võidaks sisse klopsida. Käisid sa lõbumajade juures? Ei? Kaotasid palju! Seal sai vast nalja! Tüdrukutele mängiti kõriorilaid. Aga lõpuks ometi, jei Bohu, mina aru ei saa, mis nad neist tahtsid. Tead ehk sina?“
Aga Indrek ei teadnud ja tema arvamused Otstaavlit ei rahuldanud, sellepärast ta arutas edasi:
