ühelgi ei kerkinud kordagi küsimust, on see loomulik või loomuvastane. Aeg oli niisugune, et tegi ebaloomuliku loomulikuks, ilma et ühelgi oleks tulnud pähe küsida, miks on see nõnda.
Oli pööraselt veetlev ja ahvatlev rühkida kuhugi koosolekule, mis oli võimude poolt keelatud, aga mis oli siiski lubatud, sest ei juletud millegi pärast keeldust maksma panna. Lihtsalt ei juletud! Ühendused olid katkestatud, kõik kobasid käsikaudu, nagu oleksid riigivõimu silmad ja kõrvad kaotanud nägemise ja kuulmise. Selle eest aga nägi ja kuulis rahvas mitmevõrdselt ja pimestatud ning tummastatud võimud pugesid peitu, hoides kramplikult sõjariistu peos. Isegi Otstaavel, see sootuks kõrvaline lüli riigivõimus, tuli tänaval Indrekule vastu kössis, pea ülestõstetud palitukraesse tõmmatud, nagu häbeneks või kardaks ta midagi.
„Lähme koosolekule,“ kutsus Indrek teda.
„Pole aega,“ ütles see, kuid lisas kohe juurde: „Meie mees ärgu näidaku nüüd parem nägugi. Soovitan ka sinul mitte minna. Meie vana oli öelnud, et mõni teab, millega see kõik lõpeb. Ja temal on asjast aimu.“
„Millest?“ küsis Indrek.
„Vana öelnud nimelt, et kui kaks pulli ülevõimu pärast pusklevad, siis võib mõni kolmas sarvede vahele sattuda.“
„Sellest ei saa ma põrmugi targemaks,“ ütles Indrek avameelselt.
„See tähendab, et kui kindral ja kuberner kaklevad — derutsa, — siis võib rahvas kannatada. Sest ega siis need mehed ometi inimestega rehkenda. Sobstvennõi prestiž i karjeera, vsjo drugoje trõn-travaa! Samuti nagu need teisedki vennad seal, ütleb meie vana, — üks pood ees või taga, üks puhtaks riisutud inimene vähem või rohkem, mis see loeb.“
„Nii et sina arvad, et…“
„Nii et mina ei arva mitte midagi,“ ütles Otstaavel vahele. „Sest mis tean mina! Veel vähem kui ehk sina. Ainult tagant järele — sadnim umom kreepok, nagu ütleb venelane.“
