— 702 —
sis 40 kuni 50 rbl., tööhobune 25 kuni 40 rbl. — aga kes wähegi põldu tahtis teha, sel pidi neid neljajalgseid töölisi rohkesti olema, ja siin ei kuulnud kukur sõna. Oli ju ka weel piimaloomi waja, ja lehm maksis ikkagi oma 15 kuni 20 rbl. ära.
Sel lool ei olnud ime, et esimestel aastatel ainult nii palju põldu hariti ja harida jõuti, kui päewast päewa ja pihust suhu elamiseks just tarwis läks. Wähemast wiis paari härgi ja hobuseid pidi suure pöörusadra ette rakendama, kes kõwa ja tihket stepisööti tahtis künda, ja selgi wiisil jõuti ainult kolmweerand tiinu päewas ära künda. Ei jäänud siis asunikkudel, kellel tarwiline loomade arw puudus, muud nõu üle, kui kahe ja kolme perega ühte heita ja loomad kokku ühe adra ette rakendada. Nõnda tehti töö maikuu jooksul järje-kaupa ära. Sellega oli aga põllumaa walmis. Sügisel külwati seeme — ½ tschetwerti tiinumaa kohta — peale ja äästati raudäketega maha; kordamist ei olnud tarwis.
Muidugi puudusiwad asujatel ka kõik need paremad tööriistad, mis neil nüid wõimulikuks teemad, sadasid dessatinisid lühikese ajaga wilja alla panna ja wiljast koristada. Wili niideti kõik wikatiga maha ja riisuti käsirehaga kokku. Nii jõuetu ja tüitu, kui säherdune wilja koristamine ka oli — kodumaa kohta, kus aina sirp lõikuse-tööriistaks oli, tähendas see ometi edusammu. Ka selle poolest, et waewaline köögutamine ja seljakõwerdamine ära jäi.
Wähesel määral haritud wiljamaa pärast oli asunikkude sissetulek esialgu weel nii kasin, et noored inimesed talwel wäljast lisateenistust pidiwad nõutama. Mehed käisiwad Jaltas ja mujal lõunarannas, kus hiljem jälle head palka makseti, tööl, kuna tüdrukud linnas wõi mõisates teenistust wõtsiwad. Suwel aga oliwad kõik jälle kodus põllutööl.
Põllutegemise ja põlluharimise kõrwal käis hoonete parandamine. Kohendati ja korraldati wanu pool-lagunenud
