— 701 —
Krimmis mõisnikule maksta ja teha oli — see oli Krimmi teoorjus.
Teine wäikem seltskond eestlasi, seitse kuni kaheksa perekonda, asus neilsamadel tingimistel lõuna-pool linna, ühe karaimi (juudi) maa peal, Putke külas. Need perekonnad, kes teistest asujatest wähe jõukamad oliwad, põlgasiwad kroonu maid, nagu paljud muudgi, iseäranis sellepärast, et need linnadest kaugel oliwad — 50 kuni 80 wersta.
Neid tingimisi, millede all talupoeg Krimmis maad sai — olgu kroonu, olgu mõisniku käest — nendega wõrreldes, mis kodumaa suurkrundi-omanik talupojale peale sundis, pidi Eesti asunik enesele juba esimesel aastal ütlema, et ta Egiptuse orjusest küll mitte Kanaani piima- ja meejõgedele polnud peasenud, küll aga pärisorjusest märksa wabamale põlwele. Eks tal olnud ju nüid selja taga need mitmed sajad kurnawad teo-, abiteo- ja korrapäewad, mis ta mõisnikule läbi aasta, hobusega ja jala, kõigi oma tööjõududega pidi tegema — maalapikeste eest, mis temal ja ta perel waewalt sooja hinge sees hoidis ja mida talle aega ei antud õieti haridagi! Eks tal olnud selja taga kõik need mitmesugused krööniwad maksud, mis mõisnik talle töö kõrwal weel peale weeretas, kõik need „kümnese wiljad“, need „kohtuloomad,“ need heinad, õled, puud ja lõngad kõik need jaama-, kirikuõpetaja- ja köstri-maksud ja kõik see talwine kodutöö, mis tema naiselt, tütardelt ja tüdrukutelt öögi ära riisus! Ja eks tal olnud lõpeks selja taga kepid ja witsad ja see terwe inimsuse wastane wägiwald, mis nii toorel näol kusgil ei julenud nähtawale tulla, kui Saksa junkrite aasialises wõimuwallas!…
Raske küll oli neil wäljaimetud ja ärakurnatud inimestel, kellelt määratu teekond ja hädarikas talwe weel wiimase jõu omale wõtnud, uuel asumaal elama hakata, hoolimata kroonu toetusest. Krimmi neitsilik stepipind, millest adrasahk wist kunagi läbi polnud lõiganud, nõudis palju loomajõudu ja häid tööriistu, mille muretsemiseks aga Eesti põllumeestel hakatuses rahalised abinõud puudusiwad. Küll ei olnud tööelajad tol ajal kallid — hea paar härgi mak-
