— 672 —
Kõik need äratunded oliwad Anule tõekama rõhuga, usutawama selgusega Krimmis peale tikkunud, siin, kus maltswetlaste suur usuline luuleloss, nimega Kanaan, lõpulikult kokku langes, ülempreestri ja kõigi tema abiliste prohwetlist ja kirjatundlist ustawust oma rusude alla mattes. Ärapõlenud Krimmi nähes, inimeste nälgimist, põdemist, suremist pealt waadates, oli Anule, nagu pähe pistetult, meelde tulnud, mida rahwale omal ajal Piibli ja jumalikkude ilmutuste najal kõik tõotatud — iseäranis siis, kui Krimmi üle ilmalikud teated weel puudusiwad! Missuguse maapealse Eedeni oliwad kuulutajad ja ilmutajad pühakirja sõnadest wälja moondanud ja usklikkudele silma ette seadnud, ning missuguste jumalikkude imede tiiwul pidi rõhutud rahwas Egiptusest tõotatud maale lendama, kõrgelt ja pehmelt üle kõigist raskustest ja puudustest!
Anu ajule sai nüid ka märgatawaks, kui uhked nad selle oma usu peale olnud, mis nii palju lubas, aga nii wähe pidas; kuda nad „ilmalaste“ peale põlglikult, wennaste koguduse „wariseeri-usuliste“ peale waenulikult waadanud; kuda nad oma usku enda mõju all seiswatele inimestele, oma lastele ja perele, peale sundinud, sagedasti wägise. Anul seisis korraga silma ees, mis Kiisa talus Else, Miku ja teiste lastega sündinud, tal kerkis mälusse joobnud Taaweti mõru sõna wanematest, kes oma poja joodikuks, oma tütre litsiks, teised lapsed lollideks teinud, neile oma usku nagu pulgaga kurku ajades. Ja Anu jõudis küsimuse ette, mis wahe siis nüid Maltsweti usuliste ja Herrnhuti „palwerahwa“ wahel oli, keda esimesed just usulises kõrkuses ja sallimatuses, teise-usuliste wihkamises ja põlgamises süidistanud? „Mingit wahet ei ole leida!“ hüidis õiguse-tundmuse heal Anu toibuwas hinges. „Kumbgi usk ei täida ewangeliumi põhjus-sõna, mis käseb ligimest armastada nagu iseennast, ning ära keelab teise inimese üle kohut mõistmast!“
Seda ära tundes, ei olnud Anul enam raske ülesse tunnistada, et Maltsweti usulised, niihästi kui herrnhutlased,
