— 671 —
kohta tuli, nüid punkti asemel küsimisemärgi. See wõib ju nõnda, aga niisama hästi teisiti olla — mõtles ta, ja ta meel kaldus wastupanematalt ikka selle poole, et see ennem teisiti oli. Ta ei kahelnud pühakirja sõna juures, selleks puudus tal julgus ja waimline jõud; aga ta kahtles selle sõna inimliku seletuse, sellest õieti arusaamise juures, milleks ta enesel selgeid, kindlaid põhjuseid küllalt teadis olewat.
Kas see ei olnud pikk rida haledaid waleks-minemisi, armetumaid läbikukkumisi, käpuga katsutawaid eksimisi, mille peale Maltsweti usk ja kõik temast wäljakaswanud ilmutused ja kuulutused tagasi waatasiwad! Kas polnud kõik need õpetused ja seletused, mis Maltswet, tema abilised ja Anu isegi pühakirjast mitme aasta jooksul andnud, wiletsa enese- ja teiste petmisena awalikuks saanud!
Nad oliwad wiimast-päewa ette kuulutanud, aga wiimane-päew ei tulnud.
Nad oliwad sõda ette kuulutanud, aga sõda ei tulnud!
Nad oliwad imetegusid ette kuulutanud, aga imeteod ei sündinud!
Nad oliwad enestele Kanaani ette kuulutanud, aga sattusiwad kõrbe!
Nad oliwad patustpöörmata ilmalastele Egiptuse nuhtlusi ette kuulutanud, aga need nuhtlused tuliwad neile enestele kaela!
Nad oliwad wiina, tubaka, sealiha äraneedmisega, palmitsetud juukste ja wärwiliste ihukatete põlgamisega otsekohe wana-Jumala sülle tahtnud ronida. Wana-Jumal oli nad enesest maha raputanud!
Seda oli peaprohwet isegi sunnitud tunnistama, sest ta ei tulnud oma rahwale mitte seletama, miks kõik teisiti sündis, kui kuulutatud ja pühakirjast wälja loetud. Tal ei olnud säärast seletust. Ta suu oli kinni, sest et wale wälja oli tulnud…
