— 664 —
ka natuke nägusam ja siledam tahtis olla, omale ise saapad, westi, mütsi ja mõned muud asjad muretsema. Ime oli, et säherduse palgaga üleüldse wälja saadi — raha tallelepanemisest ei wõinud muidugi juttugi olla.
Weel waewalisem oli lugu leerimata sulastega, 15- kuni 17-aastastega. Need ei saanud peremehe käest peale puudulise riide misgisugust palka. Nad orjasiwad peremeest ainult kõige wiimasel inimlikult-wõimalikul tasutingimisel: et mitte nälja wõi külma kätte surra.
Niisamati tüdrukud. Nende palk raske töö eest kodus ja mõisas oli: kahe aasta kohta üks kuub, kahe särgi ja kahe takuse seeliku tarwis riiet, kaks naela willu ja paar pastlaid kahe kuu peale! Raha mitte kopikut. Saadud riidest ja willadest pidiwad nad endile ihukatted „oma ajaga“, see on pühapäewadel, walmis tegema, nii et nad isegi tarwilisest puhkeajast, mida mehed maitsesiwad, ilma pidiwad jääma.
Ja nende waeste tööörjade toit! Mida pandi teomehele ja waimule leiwakotti ja lähkrisse, kui Jüri-päewal mõisa-töö algas, mis nad terweks nädalaks igast soojast suupistest ilma jättis? Mida muud, kui must haganane leiwapäts ja sool! Lisati küll wahel paar naela soolast silku juurde, aga enamisti üksnes „suure töö“ ajal. Suur asi oli, kui päewa kohta toop jahukördi-segast piimawedelikku lähkrisse lasti.
Oli sulasel talwelgi wähe kergem põli, siis ei peasenud tüdruk kunagi alalise pitsitawa töö-ikke alt. Suurem mõisa-orjus wältas Mardipäewani; siis jäi orjawaim koju. Iga kolme nädala takka oli aga üks nädal mõisas „korral“ käia, see on, mõisniku karjaloomasid söötmas. Peatöö oli aga tüdrukul nüid kodus. Ta pidi perenaisega ühes, peale talu oma koduse töö, mõisaprouale hulga linu ja takku peeneks lõngaks ketrama. Et ketrus kõige hiljem küinla-päewaks walmis pidi olema, kuna oma töö kah järge ootas, siis wõeti lühikesele päewale ööst lisa, ööst, mida wiletsa peeru-
