— 663 —
kellel warem wõi hiljem õnneks läks, mõisates kestwat teenistust leida, nagu Gustaw Malts ja mõned teised.
Neist teenijatest saiwad mehed kohe esimesel aastal 7 rubla, tüdrukud 4 rubla kuus talwist palka, kuna kewadel meestele 2 rubla ja tüdrukutele rubla suwist lisa palgale juurde pandi. Seejuures oli toit rohke ja hea. Puhas rukkileib, wärske lihaga rammus leem, nael head wärsket liha inimese kohta oli lõunaks igapäew laual. Hommikul ja õhtul anti teed walge nisu-saiaga ja muu kõrwasega.
Missugune peaaegu muinasjutuline wahe siinsete ning kodumaa palga- ning söögiolude wahel!
Wiimastega wõrreldes, oliwad Eesti teenijad tõe poolest Egiptuse näljaorjusest Kanaanimaa mee ja piima juurde sattunud! Nad saiwad siin, ülespidamisest hoopis rääkimata, ühe-kuuse teenistuse eest rohkem palka, kui Eestis kõige tublim töömees aastas sai, waatamata selle peale, et neil Wene keele puuduse pärast mõnigi töö ja tegu halwasti läks. Kudas oli siis tol ajal kodumaa teenistuse-tingimistega lugu?
Sa heldekene!
Aasta-sulane, kes 5 kuni 6 päewa nädalas mõisas teol käis ja seal kubja kepi all päewatõusust päewaloodeni raskesti pidi orjama, sai aastapalgaks 4 Tallinna wakka rukkid ja 4 wakka otre. See tegi tolleaegse hinna järele umbes 7 rubla wälja! Aga kes siis sulase wähese wiljanatukese eest sedagi hinda andis! See läks enamisti poole hinna eest kohaliste kõrtsipapade müigi-salwe.
Palga kõrwal sai sulane küll ka teatawa jao riiet: willase kuue, kaks paari püksa, kaks särki, kaks paari sukki ning jalanõudeks toorest nahast pastlad, millede eluiga ta sagedase hoolsa lappimisega pidi pikendama. Kõigi nende ihukatete wäärtus wõis waewalt 4 kuni 5 rbl. olla. Aga oma pisukesest palgast pidi sulane, kes ju pühapäewal
