40.
Häda-talwe.
Krimmi ikalduse-aasta annetas Eesti sisserändajatele talwe, mis kõiksugu puuduste ja hädade poolest kodumaa kehwematest aastatest weel üle käis. Kumbgi mõisnik, kellega asumise-lepingud tehtud, ei suutnud oma kohustusi rahwa wastu täita. Esiteks ei olnud elumajad, nagu kontrahtides määratud, senistest elanikkudest tühjad; teiseks jäi leiwawili — tschetwert nisu wõi rukkid perekonna peale —, niisamati taliwilja seeme, neilt saamata. Kui neil ka arusaadawalt wõimata oli, ikalduse läbi wiletsust kannatawaid tatarlasi wastu talwet urtsikutest wälja ajada, siis tõendasiwad mõlemad naismõisnikud weidi wähem mõistetawalt ka, et neil jõudu ei olla, uutele asujatele wilja muretseda. Neil endil tarwilist jagu wilja küll ei olnud, aga ka tarwilise rahasumma, mille eest wilja oleks wõinud osta, ütlesiwad nad endil puuduwat.
Sel lool ei jäänud asujatel kui ka maaomanikkudel muud nõu järele, kui lepingust kriipsu läbi tõmmata. Taganeti wabal kokkuleppimisel kontrahist. Kohtulikul teel oleksiwad kahjustatud asujad wastaselt poolelt wahest sugu tasu saanud, aga kes mõtles kõiksugu hädade läbi pehmeks pitsitatud eestlastest kohtuskäimise peale! Oli weel õnneks lugeda, et Karakijati omanik, proua Dalajewa, oma sisse-
