— 628 —
ja mõisate teenistusest, kelle käsi aineliselt paremini käis, wõi kes waimliselt pappide, wennaste koguduse palwemeeste ja oma „armulikkude mõisawanemate“ pimestawa mõju all seisiwad; need, kes kawalat õpetust uskusiwad, et orja ja orjaperemehe tulud ühised on, et isegi waljus ja kurjus, mis ori peremehelt maitsta saab, temale kasuks on, sest et see Jumalalt tuleb. Need oliwad need ringid ja isikud, kellele isa Jannsen oma „Pernu Postimeest“ kirjutas, kelledele tal häbi polnud sisse puhuda, et Albu rehe ees poolsurnuks wemmeldatud orjad „passuna ja trummi mängo al tenitud kombel wäe läbbi nuhheldud saiwad“…
Juba kaks nädalat hiljem pakkus Järwa-Jaani kiriku esine sedasama põgenemise-pilti, nagu seekord Orgmetsa küla ots. Ainult pisut wäikem woor, umbes wiiskümmend wankrit suur, hakkas sealt Ants Walkmanni juhil mitme saja hingega kauge Krimmi poole liikuma. Need, kes talwe otsa käega löönud ja naernud, et ega sellest jampsimisest ometi midagi wälja tule, pidimad nüüd nägema, et ärarändamine suuremal määral tõepoolest käes oli, ja neile jäi weel ainult see kahjurõemlik, kui ka kahwatu ja kindluseta enesetrööst, et minejad wahest pärale ei jõua ning teelt tagasi pöörawad.
Mõisniku ainelisest hingest käis ehmatuse tuksatus läbi.
Kas see polnud hulk tööjõudu, mis seal maalt minema weeres! Mitte ainult nende näol, kes wankrite kõrwal kõndisiwad, waid ka nende näol, kes wankrite peal wirisesiwad wõi ema rinna otsas rippusiwad. Tuhandele isikule lähenew kogu maksuta tööjõudu!
Polnud siis ime, et Roosna-Halliku mõisa herra, baron Stackelberg, oma peremehe-aule liiaks ei pidanud, Walkmanni woorile 20 wersta järele kihutada, et oma walla lahkuwaid liikmeid meelitustega ümberpööramisele ahwatleda — nagu raswaga rottisid püitakse…
„Ma olen teile ikka hea herra olnud,“ hakkas ta oma läikiwast tõllast kõnet pidama, „kes teid liia töö ja maksuga
