— 627 —
seisiwad loogad, mis riidega üle tõmmatud. Aga nõnda sünnitatud katuse-alused wõi koopad ei olnud ammugi awarad küllalt, et laste ja raukade kõrwal ka muid rändajaid enestesse mahutada. Iga wähegi noorem ja kõbusam pidi tee jala ära käima, oma taldade peal Läänemere äärest Mustamere äärde kõmpima. Ei jätkunud weoloomi ja wankred iga perekonnagi peale, waid enamisti jagati ühte hobust ja kummwankrit kahe kuni kolme perekonna wahel; hoopis rääkimata siis wallalistest inimestest, sulastest ja tüdrukutest, kes õnnelikud oliwad, kui nad oma riidekompsud ja leiwakotid kellegi wankri peale saiwad panna, kuna weriwaesed wabadikud, kellel pisikesi lapsi oli, waatama pidiwad, kuda neid palwete abil mitme wankri peale ära jagada. Umbes wiissada hinge wäljarändajaid Järwamaa waldadest, iseäranis Madise kihelkonnast, nende seas ka kuusteistkümmend perekonda kaheksakümne hingega Harjumaalt, Kolga wallast, kogus Määrmanni woorisse, ja neid oleks ligemalt ja kaugemalt rohkem tulnud, kui mitte tuimus ja teadmatus, hirm kauge maa eest ja wisa armastus kodukolde wastu paljuid tagasi poleks hoidnud — nüüd ja ka edaspidi.
See sissejuurdunud kodu-armastus tegi ka wahwadele minejatele lahkumise ärarääkimata raskeks ja haledaks; ta pitsitas naistel ja meestel pisarad silmast ja pani nad nuuksudes mahajääjate kaela langema, kui woori tipust minekuhüided kajasiwad. Waimuliku laulu helidel „Aamen, au Isal’ olgu“ hakkas wersta-pikune rong Orgmetsa küla otsast liikuma. Selle kirikulauluga, mis lahkumise-tundmuste awaldamiseks nii wähe sünnis oli, aga millest ta sündsamat ei tundnud, kisendas rusutud, hinge põhjani liigutatud rahwahulk oma walu rinnast wälja. Oma walu ja oma protesti nende wastu, kelle ahnuse ja wägiwalla armuheitmata piits neid kõike maha sundis jätma, mis neile siiamaani armas ja kallis olnud.
Aga sel rinda-lõhestawal tunnil leidus ka pilkajaid, kes hirwitades „hullude maltswettide“ woorile järele wahtisiwad. Need oliwad need ringid ja isikud talurahwa seast
