— 603 —
kõrwade ette. Nõnda seisis ta kaua. Aga uputus ei tulnud. Maapind kõikus, aga ei taganenud. Ta tegi oma silmad ja kõrwad jälle lahti, ja nüid nägi ta läbi punase udu, kuda tema mees halli ringi sisse tõugati. Udu arwenes Anu silmade ees, nagu oleks äkiline õhuwool ta laiali kiskunud, ja kõik seisis korraga selgemalt, kindlamates joontes, ta waate all. Anu arwas Taaweti näos üksikuid joonesid lugeda wõiwat, ja talle jäi sellest näost meelde, kui sügawal mustawate aukude sees ta silmad kiiskasiwad… Siis sündis midagi, mis Anu põlwed nõtkuma pani. Taawetile kopsas ringi sees misgi tume asi pähe, mis ta kübara maha tõukas ja ta näosse märja, punase paiga jättis Siis rebiti ta ihu paljaks ja tõmmati ta punase raba sisse maha…
Selsamal silmapilgul kadus wiimane jõud Anu põlwedest, ta wajus lume peale, nagu oleks mõni terariist tal jalad alt maha wõtnud. Ristis käed lõua alla toetatud, jäi ta põlwitama ja wahtima. Esiteks wahtis ta peksupaiga poole, rahuliselt, üksisilmi, näis, nagu loeks ta mehe selja peale sadawaid hoopisid. Siis tõstis ta silmad pikkamisi taewa poole, ikka kõrgemale, ikka kõrgemale, ja ta näole ilmus otsija kärsitus. Oli, nagu püiaks ta pilguga millegist läbi tungida, kattest, mille paksus ta wõerastama pani…
Kui ta jälle maha waatas, oli Taawet peksuringist kadunud. Ta oleks tema keha läinud otsima — see mõte käis tal peast läbi — aga ta ei jäksanud maast ülesse tõusta. Selleks puudus tal kehajõu kõrwal weel mingi muu jõud. Ta suutis ainult laial silmal wahtida — sinna, kus tapeti, ja üles taewa poole, kus see elas, kes ütles: „Sina ei pea mitte tapma!“
Ja seepeale nägi Anu — ikka haruldase selgusega — kuda tema wana isa peksule toodi. Ta nägi, kuda Mihkli pikad, hallid juuksed õhus lehwisiwad, kuda nad tal üksikute salkudena üle näo langesiwad, kui tal kaabu peast oli löödud, ja kuda ta wana, kõhn keha, mida riiete mahakiskumisel tõugati ja wapustati, nagu ärakuiwanud puu tormi käes wõbises, kuni ta jõuetult maha langes…
