— 602 —
Ja jälle toodi rehest üks wälja, ja uued peksumehed hakkasiwad ta kallal tööle. Iga ohwriga wahetati ka peksjaid, keda enne wiinatoobri juures ikka jälle wärskelt wahwustati.
Töö läks wõrdlemisi waiksesti.
Peksetawad ei karjunud palju.
Ja pealtwaatajad — nuhtlusealuste naised ja muud omaksed, kes neid koristama tulnud — need ei tõstnud ka suuremat kisa.
Peksetawad ei karjunud sellepärast palju, et neil seks jõudu küllalt ei olnud. Nad oliwad enne juba näljaga poolwaikseks tehtud. Ainult surutud, sumbutatud toonid, ümin ja korin suutsiwad nende piinatud kehadest teed wälja leida.
Ja, pealtwaatajad, nülitute omaksed, ei tõstnud sellepärast häda- ja hirmukisa, et määratu werepulm, mis nende silmade ees punetas, nende hingelised jõud ära halwas, nende tundmusewallast uinutawa hooga üle käis. Neile oli nagu notiga pähe löödud. Nad ei jaksanud seda selgemalt mõista, mis nad nägiwad. Nagu hirmsa unenäoga ühendatud luupainaja muljus neid pea ja rinna peale.
Need naised, emad ja õed oliwad ärapeksetud selgasid küllalt näinud. Enamisti igaüks nendest ja paljud mitu korda. Aga nad oliwad neid pärast peksmist näinud. Ja nad oliwad neid ükshaawal näinud. Aga nüid waatasiwad nad oma silmaga pealt, kuda seda tapmise-tööd tehti. Kuda seda hulkade kallal tehti. Kuda keha keha järele, lõppeda tahtmata reas, luudeni ära purustati, kuda punane, auraw weri walge lume peale nõrgus, kuda suur, lai paik end weriste lihahunikutega täitis.
Mida tähendas sõja wõitluse-paik kuulide läbi surmatud ja haawatud inimestega selle tapapaiga kohta! Siin oliwad langenud lihtsalt lõhki kistud…
Lõhmuse Anu wahtis — wahtis, ja tal oli tundmus, nagu tahetaks maapinda ta jalge alt ära rebida, et punasele merele, mis ta ees laenetas, woolu tema poole awada. Ta kuulis teda kohisedes lähenewat, ja ta lõi käed silmade ja
