— 587 —
hingelik-ilusat wälja, et see iga teise kohtumõistja suust wähemast mõne waigistawa, trööstiwa, kahetsewa sõnagi kuuldawale oleks meelitanud.
Herra von Grünewald waikis.
Jääkülmalt, põlastawa rahuga, pilkawa iseteadwusega.
Selle orjaperemehe rind ei olnud wastuwõtlik soematele, inimlikumatele tundmustele orjade kohta, liiategi orjade kohta, kes tema walitsewa wõimu wastu julgenud näppu tõsta, kes tema ikke all südandanud pead liigutada. Joowastanud wiha süttib wägiwaldlase põues wastaseks saanud mahasurutu wastu põlema ja tiiras himu täidab teda, niisugusele kätte maksta — mida metsikumalt, seda lõbusam… Midagi sellesarnast oli ka mehe palgelt lugeda, kes siin, isewalitsuse kulli kaitsel, keppide ja witsakimpudega enda ja oma seisusewendade ainelisi tulusid tähele pani, enda ja oma seisusewendade — salgakese wägiwaldlaste — rahwa üle walitsewa ainuwõimu puutumatust weriste nuhtlustega aitas kinnitada.
Junker von Grünewaldi pilk andis armupalujatele waremini wastuse kui ta suu. Ja selles pilgus oli rohkem sees, kui ta sõnades.
„Minge aga koju, mehed, ja oodake, kuni ma teid ise kutsun,“ ütles ta rahuga, mis meestel nagu külm nuga südamest läbi lõikas. Ja kui nad weel midagi wiiksatada tahtsiwad, põrutas ta jalga wastu maad ja ta käsi näitas neile nii ähwardawalt ust, et nad paremaks arwasiwad, toast wälja kobida.
Wäljas-olejad lugesiwad juba nende nägudelt, mis wastuse nad tõiwad.
„Kõwaks jäi?“
„Nagu kiwi… Ei wõta jutuksgi.“
„Mis ta siis ütles?“
„Kuulutas meile endile koa kohtupäewa ette.“
Mehed astusiwad nõupidamiseks kokku. Jõuti otsusele, oodata, kuni kohtunik toast wälja tuleb, ja siis palumist korrata. Terwe rahwakogu, wiiskümmend meest, pidi walju mehe südame peale palwetega tormi jooksma.
