— 586 —
Kui mehed weel midagi julgesiwad niutsatada, kostis neile kohtu-kulli tagant kõrwu:
„Wait, wastased koerad! Wõi tahate kakssada täis saada?“ —
Niipea kui kohtu-otsus raske karistuse-määraga wäljasootajatele teatawaks saanud, astusiwad mõned mehed kohtutuppa, et koosolekust osawõtjate nimel haagikohtuniku herrale palwet nuhtlusealuste eest ette panna. Oli nimelt paremaks arwatud, mitte terwe suure meeste-salgaga kohtu-ruumi tikkuda, mida kohtunik ähwarduseks oleks wõinud pidada wõi muidu wõeriti mõista, waid esiti wäiksema saatkonna läbi õnne katsuda.
„Mis teil tarwis on?“ küsis herra von Grünewald, oma walkjat pead tõstes, kuna ta oma suure, tugewa keha hooletult sugu meeste poole wäänas, kes alandlikult, kübarad näpus, ukse ette seisma oliwad jäänud.
Mehed lähenesiwad kohtulauale ja üks wanadlane Orgmetsa peremees wõttis sõna. Kõigiti mõjuwalt, sisemise soojuse ja ärduse kandel, tõi ta palwe mõlemate werise nuhtluse alla mõistetud seltsimeeste eest kuuldawale. Pearn ja Toomas olewat ju teiste ärarändajate soowil, ainult sõbralise lahkuse pärast, seda teinud, mis neile nüid raskeks süiks on saanud, ja ilma ise aimamata, et ka säherdune kokkukogumine nii waljusti keelatud wõiks olla, kus tuttawad inimesed üksteisega oma majapidamise-asjade üle juttu ajawad. Haagikohtuniku poolt õnnetumatele peale pandud nuhtlus wõida neil, kes nad mõlemad naisemehed ja perekonnaisad on, terwise maksta, nad hauda wiia. Seepärast näidaku kõrgesti austatud kohtuherra nende wastu armu üles, kinkigu neile karistus, wõi wähendagu wähemast hoopide arwu. Seda paluda temalt alandlikult ja nutwa südamega kõik muud keelatud koosolekust osawõtjad, kes täna siia kokku tulnud.
Ka teised mehed ütlesiwad, mis kellegile lepitawat ja liigutawat meelde tuli. Nende nägudelt, nende silmadest, nende kehaseisust paistis nii palju ligimeselik-kõrget, nii palju
