— 579 —
Hakati peaparandust wõtma — wõeti õhtuni. Ja siis — noh siis oli kojuminekuks hilja…
Selle päewa jooksul sai Lõhmus mahti kälimehe noort abielu ning tema majas walitsewaid olusid paremini tähele panna. Mis ta nägi, ajas talle tihti naeru peale. Serwiku saunas elas tõesti proua, aga herrad siin ei elanud. Herra oli proua ümardaja. Kõige alandlikum ümardaja. Ümardaja, kes muud lõbu ei tunne, kui oma käskijat hellitada ja poputada. Ta tegi talle kõik ette ja taha — priitahtlikult, ilma käsku ja soowi ootamata. Taawet poleks palju imeks pannud, kui Aadu Elsele hommiku seeliku selga oleks pannudd ja sukad jalga tõmmanud — wõib olla, et ta seda tegigi, kui nad kahekesi oliwad, — ja ta poleks imeks pannud, kui ta temale sängi süiagi oleks wiinud, mis ta ise walmistanud. Noorik tuletas nurganaist meelde, kelle armsa elukese pärast mees alaliselt mures on…
„Kas ta sulle puru koa teeb?“ küsis Taawet, kui nad Elsega üksi toas oliwad.
„Küll ta teeks, kui ma sööks,“ naeris noorik wastu.
„Siis oled oma põlwega üsna rahul?“
„Ja, õemees, ma saan ju puhata.“
„Kas sa’s nii wäsind olid?“
„Olin wäsind!“
Ja noorik ei naernud enam. Ta priskest näost lendas werew wari üle. Pilgu oli ta ripsmete alla peitnud…
Huwitaw oli Taawetile ka Aadu ja wäikese „Maie preili“ enam kui sõbraline wahekord.
„Näikse sulle õige asjaks teine olema!“ tähendas ta kord, kui isa tütrekest õnnelikult põlwe peal hüpitas, kuna ema ja teised kodakondsed eemal oliwad.
„Ime küll — ma ju tema wõlgnik!“ oli Aadu wastus. „Wõlgnik — ?“
„Wõlgnik neh! Ega’s mul ilma preilita prouad oleks!“
