— 578 —
„Sunnid mind siis üles tõusma ja süia tegema?! Ja ise waletad, et ega prouad tohi sundida!“
„Tasun koa proua waewa ausaste ära!“ wastas Aadu alandlikult, kobas siis pisut aega oma warna riputatud kuue kallal ja tuli kamalu-täie õuntega tagasi, mis ta prouale ja preilile sängi wiskas.
Naerdes hakkas noor naine oma lihaw-ümarikku hülgekeha, mis Taawetile silmapilguks Malle meelde tuletas, asemelt üles hoowama. Ta wäänas, kui siputawa lapse seina poole oli asetanud, ringutawal haigutamisel oma wähe kaetud ülemist keha, nii et mõlemad rinnad särgi-august wälja tikkusiwad, ja sirutas lühikese seeliku alt paljad jalad üle woodi ääre pikkamisi põrandale… Mehi noorik ei häbenenud. Nähtawani oli ta nendega ära harinenud. Eks ta elanud ka juba kolmandaga abielus.
Natuke aega hiljem algas Wikerpuuri mõisas pidu.
Toapoiss tuli wiinaga, proua kandis hea panni-täie sealiha ja weriworsti lauale, majaherra täitis kapa uuesti õlle-märjukesega. Siis asusiwad kõik lauda — herrased ja teenijad. Ja pidustasiwad peaaegu teise hommikuni.
Oli aga ka lõbus. Nii lõbus, et Siim ja Marigi une unustasiwad. Seda nalja, mis Serwiku parun ja Kugli külaline tegiwad!
Kui tõsisemad jutud aetud, hakkas wiimane lookesi westma, mis kuulajatel igakord naeruwee silmast wõtsiwad. Aadu jälle moondas kõiksugu nägemata rääkijaid wõimatumatesse kohtadesse. Ta wa’ patune laskis Aniste papad kuumalt keriselt pika jutluse pidada, millele Kerna mölder poludi alt wastu waidles; ta pani Madise õpetaja parsilt rahwast Samara ja Krimmi pärast noomima ja köster Fries’i, Aniste papa wäimehe, kanatoolist aukiitust laulma. Wahetewahel ajas suupilli, mille peale ta ka meister oli, ning wiimaks, kui pidutuju õige kõrgel, wirutas põrandal Wene tantsugi, nii mis kannad wälkusiwad. Kõik külalise auks ja omaste lõbuks…
Wõeras tahtis teisel hommikul minema hakata, aga kesse laseb!
