— 551 —
Kahtleja tegi pattu Jumala ja tema sõna kohta, mis pühakirjas ülewal seisis. Pealegi mitmes kohas, mitme prohweti kirjutatud. Niisugusele uskmatale pidi taewase walitseja karistus osaks saama, sõja „nelja teraga mõek“ pidi ta maha raiuma, nagu see mõek ka äraminekuga hiljaks jääwatele usklikkudele weristades „kandu pidi lööma.“
See õpetus saatis teatawasti korda, et paljud usuagaramad maltswetid, endid äramineku wastu walmistades, oma loomad, tööriistad ja majakraami kewade eel ära müisiwad, sagedasti wõileiwa eest. Ja seda ei teinud mitte ainult need, kellel talud korrapäraliselt üles öeldud ja wäljarändamiseks passid nõutatud, waid ka need, kellel äraminekuks iga ilmalik-loomulik wõimalus puudus. Aga see sõja- ja Kaanani-õpetus saatis weel enam korda. Needsamad talupidajad, kellel kohad ülesütlemata, äramineku-lubad mõisnikult ja passid kubernerilt saamata, jätsiwad kewadel oma põllud harimata ja tõuwiljad tegemata. Oleks ju ka nende seisukohast lollus olnud, waewa näha ja seemet raisata, kui kõik ometi maha pidi jääma, pealegi laastawatele sõjawägedele jalge alla sõtkuda.
Iseenesestgi mõista, et Kugli juhtiwad maltswetid nende usuliste karutükkide tegijate hulgas oliwad, ja et Kiisa pererahwas, kelle tütar üks sõja-mõtte pea-õhutajatest oli, nende seast ei puudunud.
Küll püidis Lõhmus hoopi, mis ta naisewanemad sõgeduses enestele tahtsiwad anda, ära hoida, milleks ta niihästi Anule kui ka sündsal puhul Mihklile ja Liisule sõideldes ja hoiatades peale käis, et nad ilmkuulmata rumaluse tegemata jätaksiwad. Küll katsus ta neile pähe-hakkawalt ära seletada, missugune seisukord neid ootab, kui loodetud ime neid kewade mitte Kanaanisse ei wii ja kõike-häwitaw sõda tulemata jääb. Asjata! Nad kõngutasiwad tema jutu peale ainult pead ja naeratasiwad põlglik-pilkawalt. Mis tema-sugune ärkamata, armu-saamata ilmalaps ka Jumala nõudest ja taewa teedest teadwat! Mida wõida pime walgusest ja uskmata hinge-õnnistusest rääkida! Ega tema ometi
