— 489 —
’sanda ja köstre, mõisa kümnesse ja jama maksud j. n. e., mis ka just kaela ei murra; sellega ollid keik Ado maksud makstud ning Neärist Neäri südda rahhul. Sullased ja tüdrukud said wilja ja ride palka, mis kül ni kassin ennam ei olle, kui enne, aga siisgi ello maia küljest ni paljo ärrapuddenes, et perremehhel tarwis ep olnud rahha külge paljo pututa. — Mis sa nüüd arwad, armas Karel, kui T— Ado rammusa asa-pöldude ja heinamade peale watame ja näeme, kuida temma kässi ajalikkus ellus hästi käib, — eks meie pea mõtlema: no selle mehhe südda ja su wõiwad tänno täis olla! Aga walle! Ma ollen isse Adoga kõnnelenud, tal on äggamist ja hädda küllalt. Kust waene tallopoeg rahha sada, rasked maksud ja orjused olla tagga, keik assi ullatada nappist peust suhho j. n. e. Wata, Karel, sedda pean ma püsti patuks. Kiitleminne ja hoopleminne ei olle mitte illus; agga kui innimenne selle jures, mis Jummal temmale annud ja önnistanud, ikka äggab ja oigab ja sedda nenda teiste eest warjab, kui olleks sedda wargsil wisil sanud, siis ei arwa ma sest ka middagi.
Karel: Kule Hans, sa rägid perremeestest; se on tössi, neil polle mitmel mitte ni suurt hädda, kui mönned karjuwad, ehk küll T— Ado käekäiko ka iggas perres ei leita; agga kuida on waeste sullaste ja orjade luggu? Kas siin on weel middagi kita leida? Seal olleme jo möllemad. Mis on sul, ehk mul? Naesed, lapsed tagga toita, pöllo egga heinamaa lappi polle Jummal meie jauks lonud, waid kümme sörme on meie pöllud ja maad, mis palle higgiga peame rammutama, ning raske tö ja orjus meie pärrandus. Olle seal usklik ehk uskmatta, mis se aitab, orri olled sa ommeti. Kaewame parrem omma krawi, kunni teised meie hauda kaewawad. On üks wangi ello ja muud middagi, agga kus sest ommeti peäseme?
Hans: Armas Karel, ma näen, et sinna wägga Esawi sarnane mees olled. Sinna ei näita muud suremat igatsewad, kui sedda, mis lihhalik on ja lihhaga ühhes mäddaneb. Tohoh, Karel! kas se kül ristiinimesel sureks auuks tulleb? Ussud sinna tõeste, kui sul umbusk ja tännamata meel süddames on, et sa sure rikkusse, warra ja kerge
