— 468 —
Saadikud käisiwad enne edasisõitmist Saksa asuniku tühje külasid waatamas. Hooned neis oliwad niisamasugused, nagu teistesgi seni nähtud Tatari külades, muudkui wast wähe terwemad ja kindlamad. Ei eluhoonete, ei maakoha poolest paistnud ka siin midagi meeldiwat silma. Õitsewast ja luhtawast Kanaanist, kuhu prohwet särawal näol oma rahwa oleks wõinud wiia, polnud, nagu Maltswet pead raputades pidi tunnistama, siiamaani weel juttugi.
Sõit läks Karasubasari poole edasi, kuid tatarlase hobuste wäsimuse pärast nii pikkamisi, et alles laupäewa õhtuks linna näole jõuti. Weel oli kümme wersta sõita, aga seks pidi ühe Wene talupoja käest hobused palgatama — tatarlase wiletsad sõiduloomad ei saanud enam paigast.
Perekopi kohtu-uurija Hieckisch oli meestele soowituskirja ühe oma tuttawa ametiwenna nime peale, kes Karasubasaris kohtu-ametnikuks oli, kaasa andud, ning selle juurest leidsiwad reisijad peale lahke wõerustamise söögi ja joogiga ka mõnusa öömaja. Aga kui mehed teisel päewal linnas ja selle ümbruses weidi ringi silmitsenud, nägiwad nad ära, et nad siia tulles eesmärgist koguni kõrwale oliwad kaldunud.
Karasubasari linn, Simferopolist hommiku pool, Jaila mägestiku jalal, seisis ju oma Tatari laadi majade ja Muhamedi usu kirikutega wäga meeldiwalt kena oru sees, käredalt woolawa Karasani jõe ääres, keset ilusaid wiljapuuaedu. Aga wiljakaswatamiseks oliwad ümberkaudsed maad hoopis kehwad, enamisti kiwised, walge saue pinnaga, mis kuiwaga kiwi-kõwaks kuiwab. Eesti põllumees ei arwanud niisuguse põlluga midagi peale hakata wõiwat.
Teisel hommikul — see oli palmpuude-pühal — läks saadikutel korda, hea kaubaga paari hobuseid riistade ja Wene wankriga osta, et kord ka oma küidiga odawamalt reisida. Õhtul Karasubasarist wälja sõites, jõuti teiseks hommikuks kubermangu-linna Simferopolisse.
See oli juba linn. Krimmi suurema jõe Salgiri kallastel, laia oru sees asudes, pakkus Simferopol oma linnakohaste kiwi-ehituste, rohkete kaupluste, 7 kuni 8 risti-usu kirikuga jne. usaldust äratawamat waadet, kui seni nähtud
