— 467 —
plonnidest ehitatud, seest ja wäljast walgendatud, näotumad wäljast, aga seest kaunis puhtad. Wähem osa majasid oli Krimmi kollasest saetud kiwist, katused aga kõigil mullast. Mis küla ümbrusesse puutus, siis oli see, nagu Perekopi lagendik igal pool, pika, tiheda kulurohu ning sellega segi kaswanud noore halja rohuga kaetud ilmatu sööt, kust puud ega põesast kusgilt silma ei paistnud.
Kibe janu ajas mehed warakult teele, et küla otsida, kus joodaw wesi kaewus, sest ka hobused kannatasiwad wäga weepuuduse all. Säherdune küla pidi küidimehe jutu järele 8 wersta eemal olew Tokultschak olema, kuhu paar wersta kõrwale jääwa Kiat-Orka küla kaudu sõideti, kus aga maakuulajatele ka ei paremat ega pahemat silma ei paistnud, kui seni nähtud teistes paikades.
Suure postmaantee ääres seiswas Tokultschaki külas oli wangimaja ning selle juures kaew hea weega. Rohkem kui kahekümnenelja-tunnise janunemise järele wõisiwad inimesed ja loomad endid siin jälle karastada. Ka kehakinnitust wõeti siin jälle korrapäraliselt. Hobustel oli igal pool wärsket rohtu küllalt, muudkui et nende söötmisega rohkesti maakuulajate kallist aega kulus. Teise päewa õhtuks jõuti Sõrt-Karaktschora küla ja Skirmundi mõisa kaudu suurmaaomaniku, sakslase August Lustigi juurde, kuhu öömajale jäädi ja kellega asumise-asjus läbirääkimisi peeti.
See Saksa suurkrundiomanik, nagu neid Saksa asunikkude seas Krimmis rohkesti on, ütles omal nimelt mitu tühja küla olewat, kuhu ta asujaid soowis. Ta lubas sisserändajatele elamahakkamiseks, nagu kroonugi, leiba, wiljaseemet ja rahalist abi anda, ning nõudis omale esimesel 10 aastal wilja pealt ühe kümnese, heina pealt kaks kümnest. Iga asuja wõida omal karielajaid mõisa maa peal 20—30 tükki pidada, mille eest talle mõisa aastas 10 jalapäewa oleks teha, iga lamba karjamaa eest aga 8 kopikat tasu maksta. Need tingimised pani Lustig kontrahi-sarnaselt kirja, mida ta oma allkirja ja petsatiga kinnitas ning saadikutele kaasawõtmiseks ära andis.
