— 433 —
Meie tõlk oma ohwitseri-mantlis, suur tressidega tscherkessi-müts peas, hüidis julgesti:
„Ah ja, see oli minu sõber! Ma olin temaga natukese aja eest juba koos… Paschol, iswoschtschik!“
Ja juba olime wärawast läbi! See julge, külmawereline wastus peastis meid kahtluse alt ja kimbatusest. Meie aimasime, et politsei meid taga luurab, mis tal kerge küllalt oli, sest et meid meie wälimuse, iseäranis riiete, pärast wenelaste seast kohe ära wõis tunda, kuna meie tõlk oma tähtsas mundris weel õieti silma paistis. See aimdus ajas meid ruttama, ja alles 30 wersta pealinnast eemal julgesime öömajale jääda. Et meie kartus tühine ei olnud, selgus hiljemini, kui mina kewadel sellesama tõlgiga Krimmi reisi otstarbel jälle Peterburisse tulin.
Käisime sel puhul oma talwises wõerastemajas, nõndanimetatud „Tallinna äärberis.“ Wõerastemaja juhataja, keegi endine Tallinna isand, kes meid kohe ära tundis, wõttis meid üsna tusaselt wastu. Rääkis, et nemad januari-kuus, peale meie sealolemist, meie pärast tüli ja pahandust saanud. „Kui teie talwel siit ära sõitsite“ — jutustas ta — „tuli tund aega hiljem politsei-pristaw hulga gorodowoidega meie hoowi, pani wahid wärawasse ja nõudis teada, kus need Tallinnamaa mehed on, kes siin juba mitu päewa wiibiwad. Kui meie neile wastasime, et küsitawad tunni aja eest woorimehega wälja sõitnud, ei ustud seda, sest et teid Narwa wärawast ei olla nähtud läbi sõitwat, waid arwati, et weel meil olete. Kõik meie numbritoad, peale kolmekümne, otsiti läbi, siis weel kõik kõrwalised kohad, nagu hobusetallid jne., ning wiimaks ka weel woorimeeste regede alused!…. Kui nad midagi ei leidnud, kutsuti mind politseisse ja wõeti minult allakirjutatud tunnistus, et otsitawad mehed meie hoowist ära on sõitnud. Minule anti aga ühtlasi kange noomitus, et miks ma niisuguseid kahtlasi inimesi ilma politseile teatamata oma juures korteris pidanud, kes kõrget riigiwalitsust ja isegi Keiserlikku Majesteeti julgenud tülitamas käia! Ma wabandasin ennast muidugi seega, et meie wõerastemaja tee-
