— 432 —
Oma sõnad laskis adjutant meie tõlgi läbi neile ümber panna, kes seda ka kohe soldati agarusega tegi. Mehed seepeale paluma ja endid wabandama, et kaebtused ilma nende teadmata palwekirja sisse pandud, palwekirja tegija olla süüdi, kes neist wist õieti aru ei ole saanud, aga mis see weel aitas! Ühtlasi teatasiwad mehed tõlgi kaudu täis hirmu adjutandile, et politsei neid all oodata ja wist kinni tahta wiia, kuna nad endil mingit süid ei teadwat olema, mis wangiwõtmise wäärt oleks, ja palusiwad kaitset. Kindraladjutandi herra wastas, et kartus asjata olewat; palwekirja pärast ei wõiwat neid keegi kinni wiia. Mingu aga rahuga. Ometi saatis ühe wahi-ohwitseri meiega ühes alla, wist waatama, kui palju meie kartusel põhjust on.
All trepi ees oli aga tõesti enam kui tosin politseinikkusid oma ülemaga. Meie hoidsime endid seltsimeestest, kes ülemuse meelepaha alla langenud, eemale. Seesama politseiametnik, kes meie nimed ülemal oma taskuraamatusse kirjutanud, tundis meid ära ja laskis meid wabalt minna. Teistele aga saadeti kuus gorodowoid kaasa, nähtawasti waatama, kus nad korteris on. Meie olime muidugi otsata rõemsad, et kimbatusest nii õnnelikult peasesime. Õhtu oli juba käes, kui endi korterisse jõudsime, kus me Jumalat tänasime, et kardetaw käik kõigiti rahuloldawalt korda läinud.
Meie talitus Peterburis oli siis nüüd toimes, ja lühikese nõupidamise järele arwasime kõige paremaks, Tallinna tagasi pöörata, et kuberneri käest wastust meie palwekirja peale ja keiserlikku wäljarändamise-luba wastu wõtta, mis meie arwates õige kiiresti sinna pidi saadetama.
Teise päewa hommikul kauplesime ühe Rakwere woorimehe, kes meid kodumaale tagasi pidi küitima. Pärast lõunat sõitsime wälja. Oli juba pimedik, kui Narwa wärawasse jõudsime. Seal pidasiwad wärawa wahisoldatid meid kinni, öeldes, meie järele olla küsitud. Imestades päris meie tõlk, kes meid taga küsinud. „Üks politseiohwitser!“ wastas soldat.
