— 410 —
„Perenaise wend Arawetelt.“
„Wõi külalised… Kas täis wõi poaleli?“ Ta laskis pudeli käes küllakile.
„Täis ikke.“
Lõhmus waatas ülesse. See pehme, willane heal oli talle tuttaw.
„Näeh, Mall — wõi sina!“
Tüdruk lõi silmad ka tema peale — waatas — tunnistas ja — punastas ära.
„Kas sa siis jälle Kuglil oled?“ hüidis Taawet, terwe kehaga tema poole pöörates.
„Jah, kewadest saadik.“
Weidi tõrkuwalt pistis tüdruk käe Lõhmuse wäljasirutatud pihku.
„Nojah, nojah,“ naeratas Tihane, pudeliga wiina-ankru poole kumardades, „üks näeb endist peremeest, teine endist teenijat — ega liigud wist tulemata jää…“
Niiske käsi, mida Lõhmus pihus hoidis, oli tüma ja kerkiw nagu wärske sai, ja wiinastanud mehel jooksis midagi särisewat alla südamesse. Ta laskis pilgu, milles elawuse sädemed üles süttinud, naisterahwa näost ja terwest kogust uudishimulikult üle käia. Pehme ja heljuw oli kõik, mis talle Malle külles silma puutus. Tüdruk oli kehast paksemaks läinud sest saadik, kui ta teda wiimast korda näinud, ja näost laiemaks, ning lõuast rohkem lotti. Praegu oli Malle nägu kiiresti jookswa werega nii üle ujutatud, et ta wäikene, laia-wõitu nöbi-nina nagu saia-sarweke punase seest wälja walgendas, kuna ta wagusate, rõemsa läikega silmade sina iseäranis sügaw paistis. Midagi soojendawat, kaisutawat, ligimeelitawat imbis sest turd-terwest, were- ja liharikkast kehast Taawetile wastu, ja Malle kätt ikka weel kinni hoides, nihkus ta temale pinki mööda ligemale.
„Liiku joome neh!“ hüidis ta Tihase poole, kuna ta õhetawa näo peal rõemsa ärewuse paiste laiale lagunes. „Otsi Mallele midagi magusamat… Ja saia anna koa weel!… Wõi sina Kuglil tagasi — mõne hea oasta
