— 409 —
põnewalt wahtiwad silmad pugesiwad enam laugude alla. Leti ligemale tõmmatud pingi otsa peale wajudes, jäi ta korraga nii mõttesse, et kõõrdsilm uut jutuainet ei otsinud, waid tasakesti wilistades rahasahtli kallal talitama hakkas.
Nad on ju üks, sellepärast wist… kobas mõte Taaweti peas. Nagu ühte kaswanud… Mõtled ühe peale — teine nagu käsi wõi jalg külles… Nagu teise wari… Kurat, ja siis see südamewalu teise pärast! Nagu kinni mattis kõik… Unustada — kudas ma teda wõisin unustada, — ta oli mul ju ikka meeles…
„Kõrtsmik, kas saia on weel?“
„On.“
„Anna poarikümne kop’ka eest — pärast unustan ära.“
Lõhmus jäi nüid leti ette raske kerega istuma ja salalikult kaswawa januga jooma. Pea wäsis mõtlemisest, rind tüdines tundmisest aegamööda ära, ning järele jäi midagi udust, umbset, heljuwat, mis aga lõbu sünnitas, kehalist ja waimlist lõbu. Joojal oli tundmus, nagu õõtsuks ta soojade, pehmelt paitawate laenete peal ja puhkaks tinarasket wäsimust. Tal oli hea olla. Ja ümberringi kuuldus mõnus suigutaw kohin. Ja see poolwalgus, mis teda piiras, ja kõik, mis talle selle seest kujutalt ja kehatalt silma paistis, oli sõbralik ta wastu ja näis naeratawat. Wahete wahel tuksatas tal weel midagi põues, kerkis pitsitawa jugaga alt üles, nagu walust soiku jäänud hammas ennast ajuti jälle meelde tuletab. Aga see kadus ruttu, ja soe lõbu laienes… Ja kõrtsmik nägi joojat naerunäol enda ette maha wahtiwat. Joojat, kelle palg seni nii tume ja tusane olnud, kelle südame peal nähtawasti mingi kiwi lasunud. —
Kõrtsi-uks käis — keegi astus teretades sisse. Oli naisterahwas. Takune tekk ümber, mille peal wihmapiisad läikisiwad. Tuli ja pani laia kõhuga pudeli leti peale. Teki serw puutus niiskelt Lõhmuse käe külge.
„Tere õhtast, Mall,“ wastas Tihane, kes tüdruku enam pudeli kui näo järele ära tundis. „Mis pidu Kassil siis täna õhta jälle on?“
