— 400 —
Lõhmus ootas ärarääkimata põnewusega, kas kõõrdsilm Anu ja Tõnu-Peetri Madise wahekorda puudutab. Aga seda ei sündinud. Kas kawalpea meelega wõi kogemata sellest asjast mööda läks — kes teab.
Ta jõudis oma jutuga nüid maltswettide Tiskres käimise ning waga neitsi Miina ja tema jumaliku ilmutuse juure, mis maltswettide wäljarändamise-tuhinale põhjust andnud. Naljakalt kujutas ta kentsakat rändamist, millest ka Kiisa rahwas Anuga osa wõtnud, ning oskas Miina Renningi terwet ilmutuse-etendust nii pilkawalt naeruwääriliseks teha, et isegi Lõhmus, kes kõrtsmiku jutukast suust hoopis teist asju kuulda igatses, huwitatud kuulatamisesse sattus.
Tihase meelest oli terwe ilmutuse-asi Maltsweti wäljamõeldud komet, kelmi tüdruku abil toime pandud pettus. Olla ju Miinaga, kui ta jälle kord ära surnud, kangeks tarretanud ja siis taewalikka asju jutustama hakanud, proowi tehtud, kas ta tõesti eluta ja tundmuseta on. Ja seal tulnud wälja, et ta wõrukael aina tembutanud.
„Rannas olla keegi maltswet, nimega Idu Juhan,“ westis kõrtsmik, „kelle usk nii kõikuw old, et ta kord ise taht järel katsuda, kui palju Miina tempudes tõtt on. Kui Miina surnuks kukkund, siis ajand teisele wõimalikult ligi, et hästi näha. Tuba old pimeda-wõitu, ja Juhan wõt nõuks katsuda, kas ta südagi ei tuksu. Aga et kätt põue ajada ei saand, hakand teise jalgu katsuma: need peawad jo surnul külmad olema. Katsunud labajalgu, siis sääri, ajanud käe riiete alt edasi ja katsunud ka põlwi. Mõteld: on ta nüüd surnd, siis ei karda ta mingit katsumist; aga kui ta midagi kohta ihu külles kardab, eks tal siis ole hing sees… Koband siis käega weelgi kõrgemale — korraga kargab surnu püsti ja hüüab wihaselt: „Hurjah häbemata!“ Ja usklikkude poole: „Teie seas on pilkajaid, sellepärast kadus waim mu pealt!“
„Hee, kurat, su wigurid olema!“ öeld Idu Juhan ja pöörand sellest päewast peale Maltsweti usule selja.