— 399 —
suuga uuesti kuulutand. Endised kuulutused ei olla sellepärast täide läind, et Maltswet patustele weel armuaega palund. Nüid aga olla Issanda tund ukse ees. Mõnel oli kuu, teisel nädal, kolmandal koguni päewgi teada, milla taewast tuld ja kõrwa hakata sadama, wõi suur weeuputus kätte jõuda. Ka meie külas kahin suur. Paluti ja huluti ööd ja päewad. Naised muidugi kõigi ees. Naised ja abiprohwetid, nagu Tõnu-Peetri Madis ja sinu wa’ äi. Mindi juba mõni päe lauldes ja haleluia hüides külawainule ja pärast küla taha karjamaale kokku Issanda tulekut ootama, kes pidi tulise wankriga pilwetest alla sõitma. Kõige naljakama tembu tegi — ää pane pahaks! — sinu wa äiapapa, Kiisa Mihkel, ää. Eks tema roni üks õhta kasukas seljas, oma suure kuuse otsa öömajale. Üteld mees ise, et Jumala waim teda seal wägede Jehowa tulekut käest ära oodata, aga ilmalapsed naerawad, ta taht oma lihalikku elukest tunni wõi poole wõrt pikendada, sest ta arwand maailma otsa weeuputusega tulewat. Kutsutud küll teist puu otsast maha, aga ei tule! Jäänd teine terweks ööks — mõned reagiwad koguni, et kaheks wõi kolmeks ööks kuuse otsa, kuni wiimaks nälg ja kange külm maha ajanud — oli jo talwe-aeg… Wiimne päew jäi muidugi seegikord tulemata, ja nüid on sellest lorast jälle natuke rahu old…
Aga mõne aja pärast tulnud uus jampsimine. Ja Tihane westis pikalt ja laialt Madise kiriku Kristuse kujude loo ära. Naiste seas, kes puust ristikuju kõrwaleheitmise pärast kõige suuremat kära teinud, olnud „paraku“ ka Lõhmuse naine ja ämm. Wiimasest ei olla seda nii wäga imeks panna — Mihkel olla ta waesekese oma palwe hullusega pool nõdraks teind — aga et Anu, see wagane, mõistlik inimene, nii sügawale jampsimise sisse wõinud sattuda, seda tulla päris kahetseda. Ema ja tütar olnud siit nurgast esimesed, kes kirikus palwe ajal püsti jäänud ja teisi püsti jääma sundinud, kes usurändamist kabelis olewa wana risti juurde aidanud toime panna ning ähwardustega õpetaja peale käinud, et ta puust Õnnistegija jälle wana koha peale seadaks, muidu kistawat tal sõja-rist rinnast ja kiriku mantel seljast.
