— 37 —
„Kell teist nüid wähegi tolku peas on, peab aru soama, et mul õigus on. Igaüks wõib uue usu walmis teha, kes raamatut oskab lugeda. Kui minul rohkem aega oleks, ma teeks teile paar tosinat uusi uskusi walmis, üks niisama õige kui teine!“
Silmapilguks walitses waikus, sest selle inimese piirita häbematus mõjus halwawalt. Siis aga järgnes uputaw sõimuwaling, iseäranis mõlema waga naise suust, ning siin ja seal nähti silmi wälkuwat ja rusikaid tõuswat, ja üks mees astus juba paari ähwardawat sammu usuteotajale lähemale…
Seal korraga sündis midagi, mis kõik liikumise seisma pani, keeled ja käed kinni köitis, kõrwad aga kohmetult kuulama sundis.
Nagu lae pealt, wõi ahju otselt, wõi ukse tagant, wõi koguni wäljast pilwest kostis tume, õõnes, saladusline heal, ja see heal ütles pikkamisi ja selgesti:
„Poo risti! Poo risti!“
Tumm, tardunud waheaeg järgnes. Iga silm oli ülespoole tõstetud, iga silm wahtis ise-nurka ja kõrtsmiku kõõrdsilmad kahte nurka korraga. Ja uuesti hüidis heal:
„Poo risti! Poo risti!“
Ainus inimene, kes julges healitseda ja kes suutis rääkida, oli see wäike küirakas mehike, kes Lõhmuse Taaweti seltsis kõrtsi tulnud. Tema tõstis oma kongus kullinina ja terased nirgisilmad üles kõrtsi lae poole ja küsis aukartuse pärast wärisewa healega:
„Kes seal kõneleb?“
„Mina, suur prohwet Maltswet!“ wastas heal.
„Ja mis sa soowid, püha mees?“
Kõrtsis walitses niisugune waikus, et udusulge oleks kuuldud maha kukkuwat.
„Ma soowin, et teie selle joodiku mehe, kes minu usuõpetust teotab, risti poote! Ja kui teil risti käepärast põle, siis andke talle haagrehi keretäis!… Aga selle weikese küiraka rättsepale leti ees ostke kortel wiina, tema on waga mees ja usub minu sisse, aga tal ei ole raha!“…
