— 36 —
„Ei pea,“ wastas Taawet… „Teie olete wist juba kuuld, et Maltswet wärwilisi riideid ei salli, need olla jälle patt. Ei tohi sul punast ega sinist ega kollast ihu peal olla, waid sinu riie olgu hall wõi must wõi walge. Tüdrukud ja naised tehku oma rätikutest ja seelikutest nüid krattisi ja ernehirmutusi. Ega Maltswet seda oma peast ei keela, juba ta Piiblis ikka mõnda kohta teab, kus niisuke keeld seisab… Ja naised ei tohi enam oma juukseid palmitseda, juuksed pidada selja peal lahti olema. Ta tuleb jo täna seie — minge ja küsige ta käest, miks naisterahwa juuksed lahti peawad olema! Küll ta teile Piiblist salmi ette loeb, kus seisab, et tal õigus on. Aga seda kõik ei keela kirikuõpetajad ja wennaste lugejad mitte, ja need on ometigi koa pühakirja lugejad ja tundjad…“
„Sina wist koa!“ torkas keegi pisike, rõugearmiline wanamees, kelle silmad kihwtiselt kiirgasiwad nagu salwawal madul.
„Jah, Tõnu-Mardi Joagup, mina oskan lugeda, ja hea oleks, kui sina koa lugema õpiksid, muidu jääd wanaks, ennegu tähed selgeks soad… Aga mu jutt põle weel otsas. Keegi teadis reakida, Maltsweti Juhan olla Koerus wõi Joanis hiljuti jutlust pidand, kus ta käkki söömise kõwasti ära keeland — olla jälle raske patt…“
„Oh sina igawene waleworst!“
„Õige küll — tuletad mulle worsti meelde: Maltswet ei lubada koa weriworsti süia — ei käkkit ega weriworsti! Seista jällegi pühakirjas!“
„Häbemata lori! Joonud inimese rumal möga!“
„Küsige Wisusti möldri käest järele! Seal olla lugemist pidades nõnna õpetand. Aga weel enam. Maltswet hakkab meid juutideks tegema. Ka sealiha ei tohi enam keegi süia, kes õndsaks tahab soada. Kes werd ja sealiha sööb, läheb põrgu, kui ta ka muidu wiisakas inimene on… Mis muud, kui ajage oma sead nüid järwe, wõi tapke ää ja wisake koertele ette!“…
Uued wiha- ja wandehüided kajasiwad. Päris maru peasis aga alles lahti, kui hukkaläinud inimene oma harutuse sõnadega lõpetas:
