— 371 —
Pealegi oliwad sellestgi ajast juba mitmed head päewad kaduma läinud. Wäheste raudteede ja wiletsate maanteede pärast saiwad juba lühikesedgi reisud mõne saja wersta kaugusele nädalate-teekondadeks, ja siin pidi wähem kui kahe kuuga määratuma riigi teises serwas edasi-tagasi ära käidama ja seejuures weel maad otsitama! Et noor wolinik tee kaugust kindla werstade-arwu najal ei teadnudgi, see tegi ta kartuse seda suuremaks. Mis siis — ütles ta enesele — kui passi-aeg korraga keset teed lõpnud on! Wahest enne weel, kui silm asumaad on näinud! Mida ei wõi inimesele teel kõik juhtuda! Siis nabitakse muidugi kinni ja saadetakse wangitapiga kodu, ning siin ei oota „hulgust“ midagi head.
Gustawile tuli peaaegu hulljulge mõte. Ta wõttis südame rindu ja sõitis oma mõisaherra palwele. See wõis passi-aega pikendada, kui ta tahtis. Ja et ta seda tahaks, püidis noor Malts ta wastu wõimalikult alandlik olla. Paljude kumardamiste ja kaapamistega kandis ta õrnal ja talupoja-toonil oma palwe ette, et auline ja armuline baroni herra, kelle käes ju kõik wõimalik on, nii helde oleks ning passi-ajale lisa jätkaks.
Ja ennäe imet — ettewõte õnnestas!
Lõwi juhtus heas tujus olema. Heas tujus olew lõwi on wahel suuremeelne. Suuremeelne hiire wastu. Ja teda meelitas hiire alandlik olek. Ning nalja tegi talle see noor, pisike hiir ka, kes oma tarkusega kaugele maale tahtis rännata teistele hiirtele külla-salwesi otsima. Niisugune pojuke!
Ja lõwi silitas habet, mille alla ta oma muigawat suud peitis, ja ütles, kui ta hiirekohase palwe ära kuulanud, esiotsa ainult:
„No, mine aga peale, ja kui sa õigeks ajaks tagasi ei jõua, ega ma sulle siis kohe naha peale hakka andma!“
See oli juba natukene. Hiir wõttis julgust ja seletas pikemalt, mis takistused tal kõik tee peal wõiksiwad juhtuda, kuda ta haigeks wõiwat jääda wõeras kohas, kui politsei teda kimbutama hakkaks, kui pass wananenud, ja nõnda edasi. Olgu ikka baroni herra nii armuline ja andku oma lahke luba passi peal kirjalikult.
