— 370 —
„Aga kas su isa lubab sind luusima minna?“
„Lubab.“
„Seda tahan ma kuulda saada. Kas ta siin on?“
Isa oli õnneks seal ja ilmus laua ette.
„Kuule, mees, kas sa tõesti nii ogar oled ja oma poisi Wenemaale lased kuulama minna, kus ta sinu ja oma rahakopikad ära raiskab asja peale, millest midagi wälja ei tule?! Ega sa ometi narriks ole läinud!“
Wana Malts seletas, et ta poega keelata ei wõiwat, sest wiimane olewat juba mehe-wanaduses ning rahwas soowida, et ta läheb.
Näoga ja tooniga mis isal kui ka pojal wärina üle ihu ajas ja neile silmapilguks witsad ja kepid waimu waate ette moondas, tähendas kardetaw ametnik sõrmega ähwardades:
„Sa wõid teda küll keelata, wanamees, aga sa ei taha!… No, sa pead seda kahetsema!“
Haagikohtuniku ähwardustega pipardatud noomimine kestis weel mõne aja edasi ja mitte ainult wolimehe ja tema isa, ka wolitajate eneste kallal. Aga kui ta nägi, et üksgi saba jalge wahele ei tõmmanud, et read kinniseks ja näod kindlaks jäiwad, siis lõpetas kohtu saks wiimaks oma sapise õrisemise ja wõttis ametlise toimetuse käsile. Otsekohest keeldu nii suurte hulkade wastu ei julenud ta nähtawalt läbi wiia — wõib olla, et Peterburis tol puhul just mitte Balti tuuled ei puhunud; ka oli ju temal, nagu paljudel sakstel, kindel arwamine, et asi ometi luhta läheb, teiste takistuste wasta puruks põrkab, mis harimatal, nagu pimedast kotist wälja lastud talupojal pikal teel ees seisawad.
Nõnda kirjutati siis kohtulik tunnistus, misläbi kaheksakümmendwiis perekonnapead Gustaw Malts’i wolitasiwad eneste riigi sisemistest kubermangudest asukohta otsima, walmis, ning iga passi peale kinnitati wäikene sedel, mille peale tähendatud oli, et see pass asumaa woliniku kätte on usaldatud.
Keeruline passiküsimus oli nüid küll õnnelikult, ilma keppide ja witsadeta, otsustatud, aga nagu raske kiwi langes noore wolimehe hinge peale mure, kuda nii lühikese ajaga, mille peale passid määratud, ilmakauget teed ära käia.
