— 345 —
(Samaras) teme, on keik meie oma!“ laseb Jannsen pilgates talupoega öelda, nagu oleks mõte, et saks talupoja higist elab, weider wale! Selle „rahwamehe“ seisupaik rahwa häda kohta tuleb saksa kirjale lõpumärkuseks juurde lisatud sõnades weel kord kumawalt nähtawale, kus muu seas seisab: „Meie polle middagit mailma tonud, ei wi siit ka midagi ära, ja meie hauaks on Jummala ma iggalpool hea küllalt; siiski ikka weel armsam ommal maal, kus meie wannematte wannemad hingawad“…
Muudkui ole aga rahul, sest ega sa maailmast midagi ära ei wii, et omale paremat põlwe ja rohkem leiba otsid!
Ühel ajal Saksa lehe Samara kirjaga trükib „Perno Postimees“ weel pika pilkelaulu nime all „Õnne-ma kirri“ ära, milles läilal lora- ja trallilaulu toonil parema elupõlwe-igatsejaid — kõige pealt muidugi wäljarändamise-himulisi — witsutatakse. —
Kuid kõik keelud, karistused ja muud sakste poolt weerema pandud rattad ei keelanud, et wäljarändamise-mõte edasi elas, salaja seda mõjuwamalt laiali lagunes ja peagi, kõigist takistustest ja weristest nuhtlustest hoolimata, teoks sai. Nende Tallinnamaa talupoegade arw, kes, kodumaa orjatolmu pastlatelt raputades, Wolga kubermangudesse wälja rändasiwad, ei olnud mitte just rohke. Aga warsti tuli uus woolus, ja see wiis wihastel baronitel jälle ohtrama hulga alati-sõeratwaid töö- ja maksu jõudusid ära — seekord — teise riiginurka. —
Tähelepanemisewäärt oli nüid usumehe Maltsweti seisupaik selle wäljarändamise-liikumise kohta.
Maltswet oli wäljarändamise wastu.
Nagu ta 1858. aastal talupojade põhjendatud põllurahutuste wastu seisis ja seega mõisnikkude asja ajas, sõitles ta 1860 ka Samarasse asumise wastu ja aitas jälle sakste purjedesse tuult puhuda. Tahtes wõi tahtmata.
Liikumise kohta, mis mitte tema koguduse rüpes algust ei wõtnud, waid terasemate, hakkajamate „ilmalaste“ seas, oli see „waimulik rahwamees“ esimesel silmapilgul nagu kohmetu, ilma kindla arwamiseta. Tuhing näitas talle
