— 344 —
ihu karwad püsti pidiwad ajawa, kuna kallist kodumaad bengaali-tulega õrnalt walgustati. Armas, kallis maa-rahwas — kuda ta wõis ometi nii sõge ja pöörane olla, walelikka ja petiseid uskudes, kodumaa pühale pinnale selga pöörata tahtes, kus armulikud mõisawanemad ja kõrged ülemad ööd ja päewad töös oliwad, et rahwa elupõlwe parandada ja kohendada, ehk see juba muidugi hea küll oli, parem kui kusgil mujal! Mitte kellegi muu, kui kalli maarahwa enese ja tema õnne pärast tulla teda wäljarändamise eest hoiatada — sakstel ja kirikherradel jooksta süda haleduse pärast werd, teades, mis saatus talupoegi Samaras ootab. Nad minna hirmsale wiletsusele ja otseteed näljasurmale wastu…
Üks hea saks, kellele Tallinnamaa talupoegi ähwardaw õnnetus wist unerahu ei andnud, oli Samara kubermangus ümber rännanud ja awaldas oma tumedad tähelpanemised Tallinna Saksa lehes. Kirjas joonistati Samara asunikkude oludest maal, milles mõndagi asjalikku tõtt, aga palju rohkem läbipaistwa sihiga liialdust leidus, iseäranis kui seda silmas pidada, missugustes oludes talupoeg kodumaal elas. Ja ruttu trükkis sakste näpu järele keksiw „Perno Postimees“ mitmest numbrist läbi ulatawa kollitamise-kirja nime all „Samara peegel“ kalli maarahwa kasuks ära. Kuna Saksa lehe kiri tooni poolest asjalik-kaine, ja pealetükkimata püiab olla, kukub „isa Jannsen,“ ülemate soowi mõistes, kirjale juurde lisatud pikkades märkustes oma wäntsakal ja wängel wiisil waeseid talupoegi, keda karjuw häda kodust lihtsalt põgenema ajab, pilkama ja narritama. „Samara, jah Samara, see on ma, kuhho meie hing iggatseb! Oh, et pea jubba seal olleksime, sedda õnne maitsmas! Pissut waewa, paljo õnne, kerge tö ja rohke saak!“ Nende sõnadega juhitakse saksa kiri, keda ustawaks ja õiglaseks meheks nimetatakse, muu seas sisse, tõmmatakse siis „Samara-haigust,“ mis inimestel „pea ümber käima“ pannud, ja osatakse neid, kes arwawad, et saksad neile, keda nad wälja rändamast keelawad, mitte head ei soowi, waid et neil talupoegi tarwis on ja nad neid sellepärast tagasi tahawad pidada. „Siin tahtwad teised meie higgist uhkest ellada ja rikkad olla, agga mis seal
