— 339 —
kiriku kaudu üle Kilwandu soo Alawere peale wälja läheb — osalt sellepärast, et see tee lühem oli, osalt ka, et teisi noori mehi, keda suures Kilwandu soos[1] mitmest wallast koos oli heina tegemas, kaasa kutsuda. Nende käik palawal tööajal, kuna rahwas igal pool wikati ja reha külles higistas, äratas muidugi imetlewat tähelpanemist, ja kaasalisi nad wist palju ei wõitnud. Kuid see nende head tuju ei rikkunud. Rõemsalt, noor rind heade lootustega täidetud, rändasiwad mehed hullates ja nalja heites kauge kubermangu-linna poole edasi.
Arusaadawa põnewusega jäiwad teised kodumail nende käigu lõppu ja tagajärgesid ära ootama.
Mõne päewa pärast kuuldusgi, et poisid linnast tagasi jõudnud, aga paraku mitte nii rõemsalt, nagu nad läinud. Öösel — kas rõhutud meele pärast wõi juhtumisi — öösel oliwad nad Kilwandu niitudest läbi pugenud, ilma inimestega kokku puutumata, ja kui nende peale kodus pärimistega tormi jooksti, andsiwad nad hoopis longus wastuseid.
Kuberneri herra wõtnud neid wäga karmilt wastu. Ta noominud mehi mõrudasti, et kuda nad wõinud kibedal tööajal hulkuma minna ja mõisa- ning peremehe päewad wõlgu jätta — kurjaks eesmärgiks teistele. Mingu aga kanna pealt koju tagasi, palugu oma rasket eksitust leiwawanematelt andeks ja tasugu wõlg ära. Muidu — aagreht ja witsad!
See oli külm weejuga esimese õhina peale. Ta mõjus nõnda, et asi esiotsa pisut soiku jäi. Kuid mitte kauaks. Käis ju kuberneri wastus ainult teeniwate inimeste kohta, kes ilma ülesütlemiseta leiwawanemate juurest tahtsiwad lahkuda. Paned aga seadust tähele ja ajad asja, kuda kord ja kohus, siis pidi ju hoopis teine otsus oodata olema, siis ei wõinud kuberner arwatawasti passi keelata. Waja siis seaduslisel teel katset korrata.
- ↑ Harjumaa rajal, Alawere ja Rawila waldade piirkonnas, 18 wersta Orgmetsast, umbes 12 w. Madise kirikust. Siin oli ka Orgmetsa walla heinamaa: näitus, kui kaugel talupoeg omale heina pidi tegemas käima!
